Lähiaja eesmärk on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi üksikasjades kokkuleppimine Euroopa Liidu tasandil.
Suured lootused pandi mai lõpus toimunud kolmepoolsetele läbirääkimistele Euroopa Liidu Nõukogu, Parlamendi ja Komisjoni vahel, kuid kahjuks edu ei saavutatud. Samal ajal on Eestis käimas ÜPP strateegiakava koostamine aastateks 2023–2027, mis paneb paika kõige olulisemad poliitikameetmed ja toetused põllumajanduse arendamiseks.
Baastoetused edaspidi vähenevad
Nii Brüsselis kui ka Eestis on läbirääkimistel keeruline valikukoht, kui kaugele saab minna täiendavate keskkonnameetmete rakendamisega uue ÜPP raames. Kindlalt on otsustatud, et uues ÜPP-s suurenevad märkimisväärselt põllumajandustootjate kohustused panustada keskkonnahoidu.
.jpg "heworitz")
Põllumeeste jaoks kujuneb proovikiviks asjaolu, et kuigi põllumajanduse põhiline sissetulekutoetus väheneb alates 2023. aastast märkimisväärselt, siis sellega kaasas käiv nn baaskeskkonnanõuete pakett hoopis paisub.
Lisaks käib arutelu selle üle, kui suur osa põllumajanduse otsetoetuste eelarvest tuleks suunata põllumeestele vabatahtlike nn ökokavade ehk täiendavate keskkonnakavade rakendamiseks. Kuigi Brüsselis on reeglid veel otsustamata, siis maaeluministeeriumi ettepaneku kohaselt eraldatakse ökokavadele 30% otsetoetuste eelarvest, millest suurem osa läheb mahetoetusteks ja keskkonnasõbraliku majandamise meetmesse.
Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku, mille kohaselt tuleks suuremate ettevõtete pindalatoetuste arvelt rohkem toetada väiksema maakasutusega põllumajandustootjaid. Eesti puhul tähendaks see, et esimese 66 hektari eest makstakse kõrgemat toetust. Eestis kasutavad põllumajandusettevõtted umbes 60% ulatuses rendimaad, mistõttu on sellise põhimõtte rakendamisel väga suur oht, et rendi- ja maahinnad hakkavad tõusma ning sellest toetusest võidavad hoopis põllumajandusega mittetegelevad maaomanikud.
Kumbki väljapakutud meede Eestile head ei tõota
EL-i läbirääkimistel tahetakse läbi suruda põhimõtet, et liikmesriik peab valima kas kõrgemate toetuste maksmise nn esimeste hektarite eest või kärpima suuremate põllumajandustootjate toetuseid. Suuremateks ettevõteteks loetakse Euroopa mõistes aga selliseid tootjaid, kes Eesti mõistes on pigem keskmise suurusega. Eesti põllumajanduse struktuuri arvestades pole meie tootmise konkurentsivõimele kumbki meede eriti sobilik. Väiksemate ettevõtete toetamiseks oleks märksa õigem kasutada teisi meetmeid, mis oleksid spetsiaalselt neile suunatud või annaksid eelise väiksemale tootjale.
Keskkonnaambitsiooniks raha napib
Komisjon on teatavasti välja käinud ambitsioonikad eesmärgid, mille kohaselt tahetakse 2030. aastaks vähendada 50% võrra keemiliste pestitsiidide kasutamist, 20% võrra väetiste kasutamist ja poole võrra vähendada antibiootikumide tarvitamist loomakasvatuses. Elurikkuse soodustamiseks soovitakse tootmisest välja jätta 10% põllumajandusmaast. Mahepõllumajanduse osakaalu on kavas aga tõsta 25%-ni, mis tähendab EL-i jaoks kolmekordset mahepinna kasvu.
Mahepõllumajanduse osakaalu hüppeline suurendamine tekitab aga mahetoodete hinnalanguse ohu ja toetusvajaduse suurenemise. Taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise vähendamine eeldab omakorda suuri investeeringuid täppisviljeluse arendamiseks. Eesti ÜPP strateegiakava esialgsest eelarvejaotusest selgub, et kõikide eesmärkide saavutamiseks meile eraldatud EL-i vahenditest kindlasti ei jätku. Suur küsimus on, kuidas edendada keskkonnahoidu ja samal ajal säilitada meie põllumajandustootjate majanduslik elujõulisus?
