Eesti seakasvatajad ja piimakarjapidajad on juba mõnda aega silmitsi seisnud tõsiasjaga, et tootmissisendid kallinevad, kuid toodangu turustamise hind ei tee seda mitte.
Seetõttu pöördus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda maaeluminister Urmas Kruuse poole, et selgitada Eesti loomakasvatussektori keerulist olukorda ja viidata vajadusele kasutada erinevaid võimalusi loomakasvatajate aitamiseks, näiteks erakorralise toetuse maksmise ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu käibelaenude andmise abil. Seakasvatussektori probleemide teadvustamiseks pöördus põllumajandus-kaubanduskoda lisaks maaeluministrile ka peaminister Kaja Kallase ja Riigikogu poole.
Seakasvatuses pole häid aegu ammu nähtud
Eesti seakasvatussektoris on söödahinnad kiiresti kasvanud, kuid toodangu turustamise hinnad on drastiliselt langenud.
Pärast sügavat kriisi aastatel 2014–2016 on Eestil olnud suuri raskusi kodumaise sealihaga isevarustatuse taseme tagamisel. Möödunud aastal toodeti Eestis vaid 85% siin tarbitavast sealihast. Arvestades, et söödateravilja hind on praeguseks tõusnud kuni 50% võrreldes möödunud aastaga ja sealiha vabaturu baashind on võrreldes tootmise omahinnaga tugevas miinuses, langeb sealiha isevarustatuse tase veelgi.
Paljude Eesti seakasvatajate jaoks on lepingutega referentsmüügihinnaks seatud Saksamaal noteeritud hinnad. Sealiha vabaturu baashind on meie seakasvatajate jaoks viimase aasta jooksul olnud vahemikus 1,19–1,57 eurot kilo eest.
Tegelik sealiha kokkuostuhind kujuneb aga Eesti kokkuostjate rakendatava erineva metoodika tõttu veelgi madalamaks. Sealiha tootmise omahind on siiani olnud sõltuvalt ettevõtte efektiivsusest vahemikus 1,50–1,65 eurot kg.
Samas on börsil teravilja hinnad võrreldes möödunud aastaga kasvanud 40–50%. Kui teravilja ja sööda hind tõuseb 15–20%, kasvab sealihatootmise omahind vähemalt 10% ehk umbes tasemele 1,80 eurot kg. Kui aga teravilja hinnatõus jääb praegusele tasemele, siis kujunevad tootmiskulud veelgi kõrgemaks.
Eelnevast nähtub, et paljud seakasvatajad, kelle sissetulekud sõltuvad vabaturu hinnast, on praegu sattunud väga keerulisse olukorda. Vähemalt 25–30% sealiha müügihinnast on praeguste liha ning sööda turuhindade juures puhas kahjum.
Olukord on kujunenud sedavõrd keeruliseks, et paljud seakasvatusettevõtted on sunnitud kaaluma tegevuse lõpetamist.
Piimatootmise omahind on tõusnud vähemalt 10%
Ka piimatootjad seisavad silmitsi tootmiskulude tõusu ja madalate piimahindadega, mis on viinud olukorrani, kus piimatootjate kulud ületavad tulusid.
Toorpiima ja piimatoodete hinnad on aastaid püsinud samal tasemel. Samas nähtub statistikaameti andmetest, et tootmiskulud kasvavad pidevalt. Näiteks 2020. aastal suurenesid kõige enam piimatootjaid otseselt mõjutavad sööda- ja veterinaarkulud, aga ka tööjõukulud. Näiteks loomasööda hinnad on praegu kümnendi kõrgeimad.
Tootmissisendite hinnatõus on loomulikult kaasa toonud tootmise omahinna tõusu. Kui varem oli toorpiima tootmise keskmine omahind umbes 300 eurot tonni kohta, siis praeguseks on kõikide tootmissisendite hind – sööt, energia, maa, tööjõukulud – suurenenud ning tootmiskulude tase on jõudnud 330–350 euroni tonni kohta.
Samas oli Eestis tänavuse aasta juuli seisuga piima kokkuostuhind üks Euroopa Liidu kõige madalamaid koos Läti, Leedu ja mõne teise riigiga. Euroopa Liidu keskmiseks piima kokkuostuhinnaks kujunes juulis 359 eurot tonni kohta. Eesti piimatootjatele makstav hind on Euroopa Liidu keskmisest koguni 14% madalam.