Viimasel ajal räägitakse palju süsinikupõllundusest, mille eesmärk on suunata põllumajandustootjaid kasutama praktikaid, mis aitavad atmosfääri süsihappegaasi (CO2) taimede vahendusel mulla püsiva orgaanilise aine koostisse siduda.
Nii on taim, muld ja tema orgaaniline aine muutumas osaks süsinikukaubandusest ning põllupidaja võib saada rahalist preemiat, kui suudab teatud aja jooksul oma mulla orgaanilise süsiniku varu suurendada. Veelgi olulisem ootusest otsest tasu saada peab olema arusaam, et mulla orgaanilisest ainest ehk huumusest sõltub suures ulatuses mulla toimekus ja tervis. See võiks olla esmane motivatsioon, miks kasutada süsinikupõllundust soodustavaid praktikaid. Kui selle eest saab veel boonust maailma kliima päästmise egiidi all, siis on mitu võitu korraga.
Mulla süsinikuvaru muutuse määrab tasakaal mulda mineva uue ja laguneva mulla orgaanilise aine koguse vahel. Kui mulda mineva orgaanilise aine kogus on suurem ära lagunenust, siis on süsinikubilanss positiivne. Seega on süsinikuvaru suurendamiseks kaks võimalust: suurendada mulda mineva uue orgaanilise aine kogust või pärssida olemasoleva orgaanilise aine lagunemist. Mulda minev orgaaniline aine ehk esmane süsinikusisend on peamiselt kohapealsed taimejäänused (taimejuured, põhk, haljasväetised), kuid sisendit saab suurendada ka väliste orgaaniliste väetistega, milleks võivad olla sõnnik, kompost ja ka biogaasi tootmise kääritusjääk.
Mida suurem on põllukultuuri saagikus, seda suurem on teatud tasemeni ka taimejäänustega mulda tagastatav orgaanilise aine kogus. Saagikust suurendavad optimaalse kasutuse puhul mineraalväetised, kuid need võivad soodustada ka olemasoleva orgaanilise aine lagunemist, mistõttu loodetav kasu mulla süsinikuvarule ei pruugi kõigis tingimustes avalduda. Tuleb arvestada, et kui taim-muld süsteemis on lämmastik või mõni teine toiteelement limiteerivaks teguriks, siis vähese saagiga kaasneb väiksem võimalus uut süsinikku mulda siduda, mistõttu on süsinikupõllunduses alati oluline tagada taimede tasakaalustatud toitumine. Teadlikul väetamisel on selles asendamatu roll.
Viljavaheldus on a ja o
Mulla süsinikubilansi tasakaalu tagamise nurgakivi on viljavaheldus ja mulda arvestav piisava mitmekesisusega külvikord. See parandab mulla struktuursust, taimede varustatust toitainete ja veega, vähendab umbrohtumist, pidurdab taimehaiguste ja kahjurite levikut (väheneb ka vajadus taimekaitsevahendite järele) ja suurendab bioloogilist mitmekesisust. Lisaks väheneb saagiikalduse risk ja suureneb saagikindlus (vastupidavus) ekstreemsetes (nt põud) tingimustes. Positiivset mõju suurendavad külvikorras kasvatatavad vahekultuurid ja haljasväetised, mis suurendavad lisaks mulda minevat süsinikukogust. Kui vahekultuurid külvatakse sügisel ja kasvatatakse üle talve, siis toimivad need ka talvise taimkatte eest.
.jpg "heworitz")
Mitmeaastased taimed
Positiivset mõju nii üldistele mullaomadustele kui ka mulla süsinikuvarule avaldab külvikorras mitmeaastaste taimede kasvatamine (nt lühiajalised rohumaad), mis vähendab harimisintensiivsust ja sellest tingitud mulla orgaanilise aine kadu. Rohumaade rajamisel tuleks eelistada liblikõieliste-kõrreliste seemnesegusid, sest nendega vähendatakse vajadust mineraalse lämmastikväetise järele.
Põllumaade viimine püsirohumaade alla on eriti efektiivne, kui seda rakendatakse muldadel, mis on kaotanud eelneva harimise käigus osa oma esialgsest ja konkreetsele mullale iseloomulikust süsinikuvarust ja on ka muude näitajate poolest kahjustunud (tihenemine, struktuursuse vähenemine). Viljakatel põllumuldadel ei pruugi maakasutuse muutuse positiivne mõju mulla süsinikuvarule avalduda.
Mulla võime süsinikku siduda sõltub algsest süsinikuvarust, sest igal mullal on talle omane süsiniku sidumise/hoiuvõime, mis on seotud peamiselt saviosakeste sisaldusega ja niiskusrežiimiga mullas. Kui muld on orgaanilise ainega (süsinikuga) küllastunud, siis täiendav sidumine mulda aja jooksul väheneb. Suure algse süsinikuvaruga liigniiskete muldade kuivendamine kiirendab orgaanilise aine lagunemist. Samas peab aru saama, et kuivendus tagab paljudel juhtudel mulla parema sobivuse enamiku põllukultuuride viljelemiseks. Näiteks kuivendatud madalsoomullad on väga suure süsinikuvaruga, ent samas õrnad ja võivad põllukülvikorras kasutamisel kaotada märgatava osa oma algsest rikkusest. Nende viimine põllukülvikorrast püsirohumaade alla on tõenäoliselt üks tõhusam viis vähendada mulla orgaanilise aine kadu.
Mulla orgaanilise aine lagunemist saab pärssida, kui vähendada mullaharimise intensiivsust. Kõige intensiivsem on mulla iga-aastane kündmine ja freesimine ning nendega võrreldes on minimeeritud harimisviisid üldiselt mullasõbralikumad. Samas on mullaharimise viiside võrdlevad uuringud andnud vastakaid tulemusi. Minimeeritud harimisel suureneb süsinikuvaru märkimisväärselt küll pindmises 0–10 cm mullakihis, kuid kogu huumuskihi arvestuses ei pruugi varu suurenemine võrreldes künniga aset leida.
Agrometsandusest võib abi olla
Põllumajandusmaade süsiniku sidumist saab mõjutada agrometsanduse rakendamisel, mis tähendab puude ja/või põõsaste ribade rajamist nii põllu- kui rohumaadele kas põldudele või põlluäärtesse. Peamine mõju seisneb selles, et puud ja põõsad seovad võrreldes põllukultuuridega ja rohumaataimedega pikaajaliselt oluliselt rohkem süsinikku maapealsesse biomassi. Suureneb ka maa-alune biomass ja süsinikusisend mulla orgaanilisse ainesse.
Agrometsanduse mõju süsiniku sidumisele on siiski keeruline hinnata, sest see sõltub puude/hekkide ribade osakaaludest kogu põllu- või rohumaa pindalast, puude-põõsaste istutustihedusest ja kestvusest, samuti puu- ja põõsaliikidest.
Prognoosid näevad ette aasta keskmise temperatuuri ja sademetehulga tõusu. Nende tegurite kombinatsioon soodustab orgaanilise aine lagunemist. Kao kompenseerimiseks on vaja suurendada mulda mineva orgaanilise aine kogust. On hinnatud, et globaalselt on põllumajanduslikus kasutuses olevad mullad kaotanud 30–50% oma esialgsest süsinikuvarust. See näitab, et mullad on võimelised siduma suurt kogust süsinikku, vähendades CO2 sisaldust atmosfääris.
Eri praktikate mõju hindamiseks tuleks esmalt kaardistada, kui palju on Eestis põllumajanduslikus kasutuses olevaid muldi, mis on kaotanud osa mullaliigile iseloomulikust süsinikusisaldusest. Eesti Maaülikool osaleb koos Põllumajandusuuringute Keskusega Horisont2020 projektis EJP Soil. Selle raames koostatakse põllumuldade süsinikuvaru ja süsiniku täiendava sidumisvõime kaardikihid. Oma külvikorra huumuse ja süsinikubilanssi on võimalik arvutada ka maaülikoolis välja töötatud kalkulaatoriga, mille tulemid on peagi kättesaadavad e-Agronomi põllutarkvara kasutajatele.
