Tuntud hüüdlause „Eelista eestimaist“ järgimine ei pruugi sealiha puhul peagi enam lihtne olla. Sektor on nii suurtes raskustes, et järjest rohkem seakasvatajaid – peamiselt kodumaisel kapitalil põhinevad ettevõtted – plaanivad tegevuse lõpetamist.
Seakasvatajate hinnangul aitaks madalseisu üle elada märkimisväärsed riiklikud toetused, kuid näiteks 7. detsembrini taotlemiseks avatud olnud erakorraline toetus on piisk meres. Teine oluline abitegur oleks (hinna)stabiilsus, kuid sedagi pole kuskilt võtta.
Tänavu esimesel poolaastal oli statistikaameti andmeil sigade arv Eestis isegi pisut suurem kui mullu samal ajal, teine poolaasta, mille kohta ametlikku statistikat veel pole, toob ilmselt kukkumise. See tähendab, et 2020. aastal 85%-ni jõudnud isevarustatuse tase hakkab langema ja lootus, et see jõuaks näiteks 2013. aasta 105% tasemeni, pole määratud täituma.
Ühistulise tapamaja ootus
Eesti Tõusigade Aretusühistu juht Anu Hellenurme ütleb, et aretusühistu liikmete seas on emiste põhikari ehk jõudluskontrollis olevate emiste arv mullu detsembrist praeguseni vähenenud 8%. Samuti on hoogustunud elusloomade Poola müümine, sest peamine on sigadest lahti saamine, et neid mitte kohapeal sööta ja Eestis lihatööstusesse saata. „Septembri alguses oli Eestis seakasvatajatele pakutav lihakilo kokkuostuhind 1,30 euro kandis. Alates oktoobri keskpaigast on hind püsinud 1,20 eurol. Sealihatootmise omahind oli esimesel poolaastal 1,50–1,65 eurot kg. Praegu on see sööda- ja elektrihinna tõusu tõttu 2,00–2,10 eurot kg,“ nendib Hellenurme.
Ta edastab ühe ühistusse kuuluva kodumaisel kapitalil põhineva seakasvataja arvamuse: olukord on katastroofiline, sest väiksemad tootjad saavad Eestis liha müüa peamiselt väliskapitalile kuuluvatele lihatööstustele nn Saksa börsi hinnaga, mis kõigub väga palju ja ei anna seakasvatajatele kindlust tuleviku suhtes.
Samale probleemile juhtis 2019. aastal tähelepanu ka Viru Peekoni juhatuse liige Mati Tuvi. Ta ütles pollumajandus.ee portaalile, et 53% Eesti seakasvatusest kuulub väliskapitaliga ettevõtetele ja 70% tapamajadest omavad needsamad ettevõtted. Seakasvatajad on lihatootjate meelevallas, kes dikteerivad hinna, mahud jm tingimused. Tuvi leidis, et lahendus oleks ühistuline tapamaja.
Seda aga pole Eestis siiani. Nii Hellenurme kui ka Nõo lihatööstuse tegev- ja finantsjuht Ragnar Loova möönavad, et ühistulisest tapamajast oleks abi. „Lisanduv tapamaja muudaks kindlasti turuolukorda loogilisemaks, samas ei pruugi sellest turu poolt dikteeritava hinnataseme reguleerimiseks piisata,“ arvab Eesti suurima kodumaisel kapitalil põhineva lihatööstuse juht Loova.
Kõik algab suhtlemisest
Mida siiski saaks teha ja kes peaks tegema, et Eestis kasvaks sealihaga isevarustatus taas vähemalt 100%-ni? Ragnar Loova leiab, et kindlasti tuleks kasuks tihedam koostöö seakasvatajate ja toidutootjate vahel.
„Pean silmas kõige lihtsamat baasi, mis praegu puudulik – see tähendab tihedamat suhtlust ja kommunikatsiooni omavahel. Tavaliselt on just see iga koostöö vundament, aga Eestis pole regulaarset formaati välja kujunenud. Miks, ei tea. Kindlasti aitaks, kui valdkonna erinevad katusorganisatsioonid omavahel süsteemsemalt sünergiat otsiks. Koos asja ajada on ikka tõhusam kui igaühel üksi,“ rõhutab Loova.
Anu Hellenurme lisab, et vaja on ühiskondlikku kokkulepet ja arusaamist, mida soovib riik – kas toidujulgeolek on meile oluline või mitte. Lisaks on tema sõnul tähtis esmatootmise, tööstuse ja hulgikaubanduse kokkulepe. „Praegu dikteerib Eestis hinda kaubandus. Ostuotsuseid teevad ostujuhid, kaubeldes vabaturul kättesaadava odava lihaga. Ostetakse hinda, mitte kvaliteeti. Tarbija ei tea, kelle liha poes müüakse. Sisse toodavat liha on vaja kontrollida, sest 1 kg odavat sealiha võib tekitada hiljem inimese tervise arvelt palju suurema kulu,“ nentis Hellenurme.
Tarbija informeerimiseks ja kvaliteetse liha tootjatele konkurentsieelise loomiseks on tema hinnangul vaja luua kvaliteedikavade süsteem. „Kvaliteedikava tähendab, et sealiha ja sellest valmistatud toote kvaliteet on jälgitav kõigis etappides alates loomade söötmisest kuni tapamajja ja kauplustesse-restoranidesse jõudmiseni. Näiteks saab kvaliteedikavas sätestada nõuded realiseeritavate loomade heaolule, tervisele ja söötmisele, samuti lihatöötlemisele,“ selgitab Hellenurme, lisades, et kvaliteedikavade toimimine eeldab kokkulepet kaubandusega.
Ragnar Loova sõnul näitavad nii tema kogemus kui ka uuringud, et Eesti tarbijale on kodumaisus ja kvaliteet esmatähtsad kriteeriumid. „Näeme ka trendi, et tarbijad liiguvad aina tervislikuma toitumise suunas, mis tähendab, et kvaliteet omandab õnneks veelgi olulisema mõõtme. Samas on olemas ka hinnatundlikum tarbija. Oleme korduvalt soovitanud, et riik võiks kodumaiste toiduainete käibemaksu üle vaadata, et seeläbi samuti soodustada tervislikumat toitumist. Pealegi kehtib Eestis toidukaupadele Euroopas üks kõrgemaid käibemaksumäärasid.“
2 küsimust maaeluminister Urmas Kruusele
Mida saab riik teha, et soodustada Eesti toorainest ja siin toodetud toidu tarbimist?
Siinset põllumajandussektorit suunav ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) keskendubki suuremalt jaolt kodumaise toidu tootmisele ja tarbimisele. Maaeluministeeriumil on ettevalmistamise lõppfaasis toiduvaldkonna visioonidokument „Eesti toit 2021–2025“, mis tegeleb toidusektori konkurentsivõimesse panustamisega teavitus- ja müügiedenduse kaudu.
Näiteks on kavas tegeleda Eesti toidu (faktipõhise) kuvandiga ja tarbijate teadlikkuse suurendamisega toidutootmise kestlikkuse aspektidest, mis aitab teha teadlikke tarbimisotsuseid.
Fookuses on ka kohalik toidukultuur. Näiteks Eesti toidu kuu tähistamine iga aasta septembris, mil eestlaste toidulaud on kahtlemata kõige rikkalikum, ning toidupiirkonna valimine, mis toob tähelepanu keskmesse piirkondliku toidupärandi.
Eesti toidu kuu toimus tänavu juba seitsmendat aastat järjest, üle riigi korraldati kümneid kohalikule toidule pühendatud üritusi. Aasta toidupiirkonda valiti tänavu kuuendat korda (seekord Põhja-Eesti) ning märkimisväärne on see, et toidupiirkondadest on saanud tõuke uued traditsioonid ning algatused, näiteks Peipsi toidu tänav.
Suviseks suursündmuseks kujunenud avatud talude päeva eesmärk on samuti tutvustada Eesti toidu valmimist ja populariseerida kohalikku toitu.
Kas riigihangetes on võimalik seada piirangud toidutoodete päritolule, et need oleksid valmistatud Eesti toorainest ja siin kohapeal?
Riigihangete seadus võimaldab avaliku sektori asutustel eelistada riigihangetes nii toidukaupade ostmisel kui ka toitlustusteenuse tellimisel keskkonnasäästlikke lahendusi, sh mahetoitu ja kohalikku toitu.
Riigihanke alusdokumentidesse on võimalik mahetoidu kasutamine kirjutada kvaliteedikriteeriumina (vastavustingimusena või hindamiskriteeriumina) – näiteks seada nõue mahetoidu protsentuaalsele kogusele, nõuda teatud toodete/tootegruppide puhul mahetoitu või hinnata mahetoidu pakkumusi kõrgemalt. Keskkonnasäästlikke lahendusi eelistades saab hankija kaudselt eelistada lähikonnas kasvatatud või valmistatud tooteid.
Kuigi riigihangete seadus ei võimalda sätestada nõudeid toote päritolule, sest liikmesriikidest pärit kaupade vaba liikumise õigus on üks Euroopa Liidu aluslepingu peamistest põhimõtetest, on veel üks võimalus eelistada kohalikku toitu. Toidukaupu võib osta väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses, kui soetusmaksumus jääb alla rahvusvahelise riigihanke piirmäära (riigiasutus 139 000 eurot, kohaliku omavalitsuse asutus 214 000 eurot ilma käibemaksuta).
See tähendab, et hankija saab hanke suunata otse kohalikele pakkujatele, mida on ka Eestis juba tehtud.
Hea teada
Kui suur osakaal on teie kaupluste sealiha müügis importlihal?
Rivo Veski, Selveri kommunikatsioonijuht: Selver ei müü värske, maitsestamata ja töötlemata sealiha kategoorias importliha. Nii Selveri lahtises lihaletis kui ka pakendatud lihade külmikutes on müügil 100% eestimaine sealiha, eristume siin teadlikult konkurentidest – meie strateegiline suund on olla suurima valikuga kodumaise toidukauba pakkuja. Selveri klient eelistabki kodumaist toodangut, seetõttu panustame kohalikele väike- ja suurtootjatele ning seeläbi kvaliteedile, mis tuleneb väga lühikesest tarneahelast.
Katrin Bats, Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht: Praegu on meil sortimendis võrdselt nii kodumaist kui ka välismaist päritolu sealiha. Tuleb arvestada sellega, et kõikide Eesti toodete puhul ei pruugi tooraine olla kohalik. Kampaaniates ehk suurtes mahtudes pakume eelkõige imporditud sealiha, sest nii suuri koguseid, mis kaubaks läheb, ei suuda kohalikud hankijad tarnida. Tõsi, pakutakse kohalikku liha soolaveega, aga kliendid eelistavad liha ilma lisanditeta. Soodne hinnapakkumine on ka alati oluline, sest klient ootab seda.
Marge Kikas, Maxima Eesti müügidirektor: Maxima sealihatoodete sortimendist on 72% eestimaine, ostukogustest moodustab kodumaine sealiha 55% ja imporditud sealiha 45%. Kuna Eesti tarbija vaatab sealiha ostes väga palju hinda ja me oleme lubanud pakkuda soodsamat valikut, siis kodumaise sealiha kõrval saame seda pakkuda ka imporditud liha abil. Kampaania ja sortimendi puhul on meile oluline toote kvaliteet ja hind.
