Kasari jõe kaldal ja Matsalu looduskaitsealal võib suviti kohata puhtatõulist limusiinikarja. Viimased kümme aastat on nende heaolu eest hoolitsenud tänavune aasta põllumees Andres Vaan.
Saame Andres Vaaniga kokku Topi talust mõnesaja meetri kaugusel asuvate rootsipunaseks võõbatud lautade juures. Lautade esine on asfalteeritud ning kogu majapidamine ongi Rootsi küla vääriliselt korras ja puhas. Vaani sõnul sealne savine pinnas muudmoodi sedavõrd suurt koormust ei kannata, mistõttu võetigi investeering ette. „Täitsid palju täitsid, ikka oli maa mudane ja loomad hakkasid sisse vajuma, nagu maal ikka,“ möönab Andres Vaan kunagise olukorra kohta.
Kokku on Topi talul viis lauta, neist kolm kümmekond aastat tagasi Andrese enda ehitatud, kaks aga investeeringutoetuste abiga püsti pandud. Kuivati ja lautade taustal paistab taamal ka imepisike hoone, mis oli kunagi Andrese vanavanemate eluhoone: „Omal ajal olid nad siinkandis tublid talupidajad, kuid nagu ikka 1940. aastatel – kui olid liiga tubli, võeti kõik käest ära.“ Maja on aga tänaseni püsti.
Maale elama!
Side selle paigaga tekkis Andresel juba enne kooli. „Kui isa hakkas käima linnast siia õpetajana tunde andmas, tulin väikse poisina temaga kaasa. Ma polnud vist veel kümnenegi, kui sulased kutsusid mind noorperemeheks. 1990. aastate keskel oli meil talus kümmekond piimalehma, teadsin kõiki nimepidi,“ meenutab ta.
Pärast 4. klassi ütles Andres isale, et soovib Tallinna kooli minna: „Saksa keele kallakuga Vanamõisa koolist läksingi Kadrioru Saksa Gümnaasiumi. Kui siin oli koolis 10, siis seal 1100 õpilast. Linnapoisi elu kestis vaid kolm aastat: enne 8. klassi algust oli maalt väga raske ära minna ning ütlesin 1. septembril klassijuhatajale, et mina enam linna kooli ei tule. Keskkooli läksin taas linna.“
Pärast gümnaasiumi olid kaalukeelel ka juuraõpingud ja geograafia, kuid lõpuks langes liisk ikkagi põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialale maaülikoolis. Nii keskkooli- kui ka ülikooliajal ei katkenud aga Andrese side Topi taluga: „Käisin kogu aeg siin abiks, alates aastast 2010 olen olnud kogu aeg siin.“
Mitmekesine peretalu
Kuigi Eesti mõistes on Topi talu suur nii maa-ala kui ka loomade arvu poolest, peab Andres oma majapidamist siiski rohkem taluks kui tööstuseks. Tegemist on pereettevõttega, kuhu panevad õla alla kõik: talu veavad Andres Vaan koos isa Aldo Vaaniga, oma panuse annab suvisel ajal Andrese abikaasa Liinu, samuti Andrese noorem vend. Lisaks on talus palgal kaks töölist.
Topi talu algusaegadel peeti siin aga hoopiski mesitarusid. „Mu vanaisa oli mesinik ja alates 1980. aastate lõpust pidas ka isa mesilasi. Kogu tulu, mis meemüügist saadi, pandi tagasi siia tallu. See oli üks lõputu auk,“ meenutab Andres. Kokku oli tol ajal taluõues suisa sada mesipuud. Praegu kannab 25–30 taru eest hoolt Andrese vend.
Lisaks veistele on karjamaal näha hobuseid, kelle ratsastamisega tegeleb Andrese abikaasa Liinu. „Isa töötas kunagi loorehal ja võttis tallu tori hobused. Täna on hobuseid kokku kaheksa, tori hobused ja Eesti sporthobused käsikäes, aastas sünnib üks-kaks varssa,“ mainib Andres.
Ta selgitab, et talus elades peab leidma midagi ka hingele – hobustega tegelemine on teistmoodi vahva, mis toob rõõmu ka lastele. Lisaks on tehtu juba vilja kandma hakanud: sel aastal saadi noorhobuste näitusel esikoht.
Veised ja teravili
Topi talu põhisuunad on veise- ja teraviljakasvatus. Lihaveistega alustas Aldo Vaan aastal 2001, seega on praeguseks veistega tegeletud 20 aastat.
„Alguses pidi karja kasvatama ning ei saanud mõelda paremale tehnikale ja loomade valikule. Nii olid karjas ristandloomad ja ei saanud loomi selekteerida nende omaduste alusel, pidi kõik karja kasvatamiseks alles jätma. Tõumaterjali hakkas isa sisse tooma aga juba üsna alguses ja investeeringud olid tolle aja kohta väga kopsakad,“ selgitab Andres loomakasvatuse arengut.
Nüüd on isa ja poeg koostööpartnerid ning areng on Topi talus olnud muljetavaldav: kolmehektarilisest talukohast on saanud tuhat hektarit, juurde on tulnud tootmismahtu ning palju tööd ja raha on panustatud tõuaretusse.
Suuresti mõjutavad perekond Vaani tegevust ja otsuseid looduslikud tingimused. Andres nendib: „Lääne-Eestis on kehvem mullastik ja sa pead hästi läbi mõtlema, mis kusagil kasvab – nii on ligi pool tuhandest hektarist teravilja all, teine viissada hektarit on veiste rohumaad ning söödapõllud.“ Erinevad tegevused aitavad ka veidi rahulikumalt hingata: „Kui lihaveistel läheb kehvasti, katab seda teraviljakasvatusest saadav tulu. Kõiges ei lähe korraga kehvasti, tavaliselt elus nii pole.“
Vaanid pole seadnud eesmärgiks iga hinna eest kasvada. „Pigem tahaks veelgi enam tõuaretusse panustada,“ möönab Andres.
Rõhk tõuaretusel
Kokku on talus 400 limusiini tõugu mahedat lihaveist, aastas sünnib 170–180 vasikat. Tõuaretus eeldab ühtelt poolt suuri investeeringuid, teisalt on vaja pidevalt saada ka uusi teadmisi.
„Eks palju oleme õppinud katse-eksitusmeetodil, kuid viimastel aastatel oleme toetunud ka genoomiuuringutele, mis toovad välja 12 erinevat tunnust, näiteks kui lihakad saavad olema järglased ja milline on nende piimakus. Mis kehtib teoorias ja mis praktikas, pead aga ikkagi ise kogema. Paljudele küsimustele uuringud vastuseid lihtsalt ei anna,“ selgitab Andres oma kogemuse põhjal.
Nii jäävad osa limusiine karjast välja, teised väga heade omadustega veised aga hakkavad karja täiendama. Topi talus on koos juba üsna rahvusvaheline seltskond: „Loomi oleme toonud lähiriikidest, olulisemad neist Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa ja Läti.“
See on teinud Topi talu üheks suurimaks tõumaterjali müüjaks teistele karjadele ja kuna liha kokkuostuhinnad on olnud pikka aega väga madalad, annab tõuloomade müük võimaluse lisa teenida.
Toodang ka välisturgudele
Otseturustamisega ei ole Topi Mõis OÜ siiani ise tegelenud, selleks panid lihaveisekasvatajad seljad kokku ja moodustasid ühistu, mille kaudu oma toodangut turustatakse ning see jõuab ka Eestist väljapoole, näiteks Hollandi, Šveitsi ja Saksamaa toidulettidele.
„Täna me ei ole oma kaubamärgi peale mõelnud, otseturustamine ja oma brändi loomine eeldaks väga palju tööd, eraldi inimesi, kes terve uue suuna ülesehitamisega tegeleksid,“ selgitab Andres.
Siiski on otseturustamine üks võimalik arengusuund. Andres leiab, et kõike ei pea ise tegema, selleks ongi ühistulised koostöövormid. „Kuid tulevikus hakkame võib-olla mingis osas ise teemaga tegelema. Küsimus on selles, kas tarbija on nõus maksma kallimat hinda toote eest, kus on kirjas, et see on sellest talust pärit lihatükk. Usun, et me jõuame sinnani kiiremini, kui arvame,“ on Andres optimistlik.
Kui Andres kümnele aastale tagasi vaatab, möönab ta, et kõige keerulisem on pidev seotus tööga, isegi puhkuse ajal kipub ta kaamerast vaatama, kas loomadega on kõik hästi. Hooajal on ka tempo väga intensiivne: see põletab inimesed läbi ja lõivu selle eest maksab pere. „Aega tuleb enda jaoks võtta, muidu jooksed lihtsalt kokku. See tuleb nii kergesti.
Tulevikus tulevad turule kindlasti ka uued tehnoloogilised lahendused, mis aitavad aega ja energiat kokku hoida: automaatsed seiresüsteemid taime- ja loomakasvatuses, virtuaalsed elektrikarjused. Lihtsamad põllutööd jäävad masinate kanda, tulevad operaatorid, kes juhivad digitaalselt korraga mitut masinat.“
Kõige kiire kõrval on Vaanid kujundanud endale sellise elu, nagu nad ise tahavad. Andres muljetab: „Rõõmu pakub kindlasti see, kui midagi hästi välja tuleb: viljasaak on hea või kui keegi tuleb juba teist või kolmandat korda tõupulli ostma, see paneb ka järjest rohkem pingutama.“
Tehtud tööd ja nähtud vaeva on ka teised hinnanud. Andres on noppinud näitustel auhindu ning parima tiitleid on kogunenud juba päris mitmeid: näiteks eelmisel aastal parim lihaveisekasvataja ja tõuloomaaretaja, tänavu aasta põllumees.
Kommentaar: Väljapaistvaim limusiini tõukarja aretaja
Tanel-Taavi Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees
Andres on motiveeritud ja väljapaistev uue põlvkonna põllumees, kes huvitub uutest teadmistest ja püüab neid ka oma taluettevõttes rakendada. Sihikindlusega on kujunenud temast väljapaistvaim limusiini tõugu veisekarja aretaja Eestis. Andresel on kindlasti hea loomade tundmise oskus ja vaist selekteerida välja sobivad ning suure potentsiaaliga isasloomad. Tõuveistega osaletakse nii loomade näitustel, konkurssidel kui ka noorpullide katsetes, kus hinnatakse sugupullidele vajalikke tunnuseid.
Eesti lihaveisekasvatajad vaeslapserollis
Veisekasvatuse sektoris on praegu väga suur investeeringuvajadus. Andres Vaan nendib, et kõik loomakasvatajad on tublid ja vajavad toetusi, et hoida toidu hinda all, kuid veisekasvatajad on võrreldes teiste sektoritega ebavõrdses olukorras. „Võrreldes piimaveistega on toetuste vahe mitmekordne, kuigi investeeringuvajadused on praktiliselt samad,“ selgitab Andres Vaan.
Maal elamine on sageli elustiil. „Eesti lihaveisekasvatajatel on keskmiselt 40–50 looma. Need on noored lastega pered ja inimesed, kes on maale tagasi pöördunud. Ka neid peaks toetama, sest entusiasm saab ühel hetkel läbi,“ leiab Andres. Ta möönab, et mõistagi on väga oluline, kuhu oma eesmärgid seada ning kuidas äri ja elustiil kokku sobitada nii, et rahaliselt välja tuleks.
„Sissetulekute tekitamine veisekasvatuses ei ole lihtne, enne läheb poolteist-kaks aastat, kui saad looma turustatud. Oluline komponent on koostöö, sest väikesed teevad kokku suure. Eestis on tõugude kirjusus suur, palju on ristandloomi. Kui mõni suur ostja soovib soetada tõuloomi, pole meil praegu suuremat kogust lihtsalt pakkuda. See teeb müügi raskeks. Seepärast oleks vaja rohkem ühe mütsi all tegutseda.“
