Miks leidub meie vees juba kümmekond aastat tagasi keelatud taimekaitsevahendite toimeainet kloridasooni ja selle laguprodukti kloridasoon-desfenüüli?
Sellele küsimusele andis vastuse Eesti Maaülikooli äsja valminud uuring.
Ligi kümme aastat keelatud ainete nimekirjas
Euroopa Liidus on kloridasooni sisaldavad umbrohutõrjevahendid keelatud juba 2014. aastast. Vaatamata sellele leidub kloridasooni ning selle laguaineid laialdaselt Euroopa riikide pinna- ja põhjavees. Juba ligi kümme aastat on neid tuvastatud ka Eesti pinna-, põhja- ja joogiveest.
Kloridasooni ja selle peamise laguprodukti kloridasoon-desfenüüli sisaldust vees on Eestis mõõdetud alates 2012. aastast. Peamiselt on seda teinud Eesti Keskkonnauuringute Keskus nitraaditundliku ala põhjavee seire raames.
Pandivere ja Põltsamaa-Adavere nitraaditundlikul alal on aastail 2016–2019 põhjaveest kloridasoon-desfenüüli leitud peaaegu pooltes proovides, kusjuures rohkem kui neljandikus proovides ületas selle aine sisaldus põhja- ja joogivees lubatud normi.
Arvestades, et kloridasoon-desfenüül ei näita Eestimaa vees vähenemise märke, tuligi välja selgitada, kust aine sinna jõuab. Selguse saamiseks tellisid keskkonnaministeerium ja maaeluministeerium Eesti Maaülikoolilt uuringu.
Maaülikool võttis uuringut tehes proove neljal alal: Viljandimaal Olustveres, Jõgevamaal Adaveres ja Nõmaveres ning Tartumaal Mõras. Proove ei võetud ainult pinna-, põhja- ja joogiveest, vaid ka mullast ja sõnnikust ning loomade söödast.
Vee-, mulla-, sööda- ja sõnnikuproovid
Veeproove võeti 117. Kõigil uuritud aladel leidus osas proovides kloridasooni ning selle jääke põhja- ja joogiveele lubatud piirväärtusest (0,1 mikrogrammi liitri kohta) rohkem, kõige suurem aine sisaldus leiti Olustvere uurimisalal. Laguaine suurim sisaldus mõõdetigi mullu septembris Olustvere pargi allikast väljuvas truubis: 25 mikrogrammi liitris.
Uurimisaladelt võeti ka 23 mullaproovi. Proove võeti nii künnisügavuselt (kuni 30 cm) kui ka meetri sügavuselt. Adavere ja Olustvere põldude künnisügavusel leidus kloridasooni jälgi. Meetri sügavusel ainet ei leitud.
Tahke- ja vedelsõnnikus uuritavaid jääke ei tuvastatud. Samuti olid uuringualadel nendest jääkidest vabad nii kloridasooni jälgedega kui ka puhtal mullal kasvanud põllukultuurid. Seega pole alust arvata, et kloridasoon ja selle jäägid sõnnikuga mulda satuksid.
Kloridasoon-desfenüüli jälg leiti ühest loomasöödast (rapsišrotist), mis pärines väljastpoolt Euroopa Liitu. Praegustel andmetel ei kujuta selle ühendi söödas leidumine siiski ohtu põllumajandusloomade tervisele või põllumajandusmaa pinnase saastumisele.
Tegemist on peedikasvatuse pärandiga
Uuringus järeldatakse, et kloridasoon ja tema laguained on peamiselt talletunud pinnases ühest meetrist sügavamal, kust need sobivatel tingimustel järk-järgult põhjavette vabanevad. Võib ka oletada, et kloridasoon ja selle laguained on olnud aastakümneid seondunud künnikihis oleva orgaanilise ainega. Kloridasooni ja kloridasoon-desfenüüli allikaks on pinnasesse kogunenud jääkreostus. Pärit on see aastakümnete tagusest laialdaselt levinud peedikasvatusest, kus kloridasooni kasutati umbrohutõrjevahendina.
Uuringu raames kogutud andmed kinnitasid, et kloridasooni ja selle jääke meie keskkonda enam ei lisandu.
Jääkreostus ei ohusta loomi ega inimesi
Teaduskirjanduse põhjal saab järeldada, et kloridasoon ja selle laguproduktid võivad loomade tervist kahjustada vaid väga suurte koguste korral. Looduses neid aineid õnneks niisugusel hulgal ei esine.
Kloridasoon-desfenüüli leidumine joogivees pole ohtlik ka Eesti inimeste tervisele, sest ainetele kehtivaid piirväärtusi ei ole reaalne joogivee ja toidu kogustega ületada. Arvutused näitavad, et 100 kilo kaaluv inimene peaks tervisekahju tekkimiseks iga päev tarvitama sadu liitreid neid aineid sisaldavat vett.
