Viimastel aastatel on nii Eestis kui ka Euroopa Liidus (EL) tehtud hulk seadusemuudatusi ja uusi algatusi, mis metsandust mõjutavad.
Üht- või teistpidi on need kõik olnud laiemalt seotud Euroopa rohelise kokkuleppega, mille laiem siht on teha Euroopast esimene kliimaneutraalne maailmajagu aastaks 2050. Millised on viimased olulisemad algatused ja kuidas see võib metsandust mõjutama hakata?
Pika vinnaga hiilivad mõjud
Eestis on mitu aastat arvestatud metsanduse, maakasutuse ja selle muutuse (LULUCF) süsinikuheiteid. Kliimaseaduse ettevalmistamise aruteludes on kõlanud mõte, et kogu nn LULUCF-sektor peaks olema süsinikuneutraalne. Mida see tähendab? Sisuliselt seda, et metsanduse valdkond peab puhverdama sektori muud valdkonnad (näiteks turbatööstuse). Kuidas see hakkab tulevikus mõjutama meie vabadust kasutada oma metsamaad ja maavarasid üldisemalt? Kui suur on mõju riigi majandusele ja kuidas saab mõjutatud metsaomanike majanduslik olukord? Milline hakkab olema riigi- ja erametsa omavaheline vahekord selles panuses? Need küsimused on praegu kõik vastamata.
Euroopa Komisjon avalikustas eelmise aasta novembris Euroopa metsaseire ja strateegilise planeerimise määruse. Sellega seatakse liikmesriikidele kohustusi metsaandmete kogumiseks ja Euroopa Komisjonile saatmiseks.
Praegu on aga ebaselge, kuidas mistahes andmete puhul on kaitstud omandiõiguse põhimõtted. Milliseid andmeid kogutakse näiteks erametsade kohta, mida sellest saadakse ja avalikustatakse? Samuti on murettekitav, et komisjon ei näe määruse rakendamiseks ette mingeid rahalisi vahendeid, mis tähendab, et riik peab olemasolevate kuludega tegema veel rohkem seiret. On ebaselge, kuivõrd hakkab see tulevikus mõjutama maaomanikele teiste teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti.
Euroopa maa- ja metsaomanike esindusorganisatsioonid on metsaseire määruse suhtes olnud väga kriitilised. Põhjusega, sest võib eeldada, et komisjoni juurdepääs andmetele annab neile võimaluse, võimu ja legitiimsuse veelgi enamate nõudmistega maamajandusse sekkuda.
Metsaomaniku riskid muudkui suurenevad
Kui vaadata maa ja metsa omamist kui investeeringut, siis tuleb tunnistada, et paljude algatuste tagajärjel on erinevate riskide hulk suurenenud. Riskide, mis realiseerudes võivad oluliselt vähendada maaomaniku vara väärtust. Mõistagi on suurimad riskid seotud võimalike lisanduvate kitsendustega, mis puudutavad vara kasutamist. Metsanduses oleme seda näinud juba pikemat aega. Nii on Eestis juba aastaid pidevalt suurenenud looduskaitseseaduse alusel kaitstavate ja ennekõike range kaitse all olevate metsade pindala.
Viimane riiklik algatus tuli eelmise aasta lõpus, kui kliimaminister algatas mitmete seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega võetakse range kaitse alla üle 25 400 hektari riigi- ja 11 600 hektari erametsi. Range kaitse tähendab igasuguse majandustegevuse keelamist nendel aladel. Eesti on rangelt kaitstavate metsade osakaalult (u 18%) vaieldamatult Euroopa tipus. Piirangute rakendumine võib toimuda ka muudmoodi. Näiteks kehtib EL-is nüüdsest metsade raadamise ja degradeerumise regulatsioon. Mida see täpsemalt tähendab? See tähendab, et teatud toodete puhul (palmiõli, veiseliha, puit, kohv, kakao ja soja) on kõigil ettevõtjatel või kauplejatel kohustus rakendada meetmeid, et tõendada, et nende tooted ei ole põhjustanud metsade vaesumist ning ei pärine raadatud aladelt.
Metsade vaesumine tähendab metsasuse struktuurimuutusi, mis seisnevad põlismetsade muutmises istandikeks või muuks metsamaaks. Siin on väga oluline roll erinevatel mõistetel ja sellel, kuidas liikmesriik täpselt regulatsiooni rakendama hakkab. Aga õhus on risk, et näiteks niidukoosluste taastamisel raadamisega ei saa seal karjatatud veiste liha hiljem turustada. Eestis on tulemas üksjagu palju raadamisi – Tallinna-Tartu ja muud maanteed, Rail Baltic, polügoonid. Mis saab sellest puidust?
Turud arenevad, võimalused on napid
Kindlasti on suure tõuke vabatahtlike süsinikuturgude arengusse andnud EL-i kestliku rahanduse taksonoomiamääruse rakendamine aastast 2020. Alates selle aasta jaanuarist kohaldatakse juba keskkonna- ja kliimaküsimuste delegeeritud õigusakti, mille üks keskne osa on bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitse ning taastamine.
Üldistatult tähendab see, et laenu saavad pangast ettevõtted-investeeringuprojektid, mis ennekõike soodustavad kestliku arengu eesmärkide saavutamist, sh elurikkuse valdkonnas. Kui aga ettevõte ei suuda tõendada oma panust nendesse eesmärkidesse ja kavandatav projekt on „must“ (seotud näiteks fossiilsete materjalidega), siis on pangast rahastuse saamine väga kallis või sootuks võimatu.
Omaette küsimus on, kuidas turud areneksid või oleksid arenenud ilma regulatiivse sekkumiseta. Ja kui jätkusuutlik on selline lähenemine pikas perspektiivis. See tähendab, et paljude suuremate ettevõtete jaoks on muutunud oluliseks oma ökoloogilise jalajälje mõõtmine ja mitmesuguste negatiivsete mõjude vähendamine või nende kompenseerimine. Oluline on siin silmas pidada, et elurikkust ja ökosüsteemide kaitset ja taastamist saavad enim mõjutada just maa- ja metsaomanikud. Samuti süsiniku sidumist ja selle talletamist biomassi. Esimesed ettevõtted, kes sellele panustavad, on juba olemas ja pakuvad maaomanikele ka võimalusi neid väärtuseid (süsinik, elurikkus) sissetulekuks muuta.
Kokkuvõttes võib öelda, et suurte muutuste, sh roheleppe tuules on võimalusi, mida maa- ja metsaomanikud saavad enda heaks tööle rakendada. Siiski teeb muret see, et lühiajaliste poliitikaeesmärkide saavutamiseks võidakse unustada, et maa- ja metsamajandus on pikaajalised. Samuti on eri algatustega lisandunud hulgaliselt nüansse, mida tulevikus arvestama peab. Ei puudutanud ma siin ju üldse muutuvate ilmastikuoludega seonduvat, mis omakorda toob palju määramatust ja riske (putukate rüüsted, tormid jm). Maa- ja metsamajandamine on seega üha rohkem riskide majandamine.
