Loodushoid ja elukeskkonna kaitsmine on tulevaste põlvkondade hüvanguks. Sellegipoolest on looduskaitselised huvigrupid suutnud suunata valijate häälte nimel tegutsevad poliitilised jõud sisse viima üha karmistuvaid keskkonnaalaseid piiranguid, mis omakorda meie toidutootjad leivata jätavad.
Põllumees, Eesti looduse hoidja
Eestis toodetud toit on puhas ja tervislik, meie tootjad innovaatilised ja keskkonnasõbralikud. Eelnevat kinnitavad numbrid, ometi arvavad juhtorganid, et peame veelgi enam panustama ja toidutootmist kokku tõmbama. Hirm eri huvirühmade ees, kelle kitsas vaade vaid nende eesmärki toetab, sunnib eirama ühiskonna toimimise alustalasid.
Peame mõistma, et riik peab olema võimeline enda rahva ära toitma. Mis juhtub, kui poest enam imporditud toitu ei saa? Teravilja ja piima isevarustatuse tase on Eestis suurem kui 100%, aga muude toidugruppide puhul on isevarustatus oluliselt väiksem.
Viimastel aastatel on keskkonnakaitsega tegelevate organisatsioonide mõju märgatavalt kasvanud. Hirm on nõnda suur, et seadustes tehakse muudatusi nendest otseselt sõltuvate osapoolte seisukohti arvestamata. Olen nõus, et loodust on vaja kaitsta, kuid kaitsmisel ja kaitsmisel on vahe. Räägin äärmuslikust looduskaitsest, mille mõjul on isegi riik valmis majanduse tugitalasid ja ühiskonna toimimist süsteemselt hävitama.
Kelle ja mille arvelt kaitseme?
Ehe näide pärineb tänavuse aasta algusest, kui algatati seadusemuudatus, mis käsitles jahiulukite nimekirja muutmist ning kus muu hulgas oli kavas lõpetada kobraste kevadine jaht maaparandussüsteemides. Kobraste jahi lubamine maaparandussüsteemides jõudis vaevu aasta kehtida, loa saamise protsess nõudis kaheksa aastat läbirääkimisi riigi ja ettevõtjate vahel, kes sellest otsusest majanduslikult sõltusid. Nüüd aga suutsid keskkonnaorganisatsioonid kaheksa aastat kestnud selgitustöö ja läbirääkimised mõne pöördumisega põrmuks muuta ja vaid ühe või kahe kuuga oli ka seadus muudetud.
Toidutootmise ja keskkonnakaitse vaheline tasakaal on paigast nihkunud. Millal me hakkame mõistma, et toidutootmine peab olema kõige alus, isegi kui see tähendab kompromisse? Loodust ei ole võimalik lõpuni kaitsta, kuigi selle nimel tegutsevad ka toidutootjad ise. Kui ei ole loodust, ei tooda me ka toitu. Peame viima loodushoiu toidutootjate, põllumeeste kätte, mitte nuumama organisatsioone, kellele looduskaitse on palgatšekk.
Haneliste kevadine ränne on palju kõneainet tekitanud teema. Haneliste arvukus on nii palju kasvanud, et põllumajandussektori igaaastased kahjud ulatuvad kahe miljoni euroni. Need on kulutused, mille põllumehed on teinud, et toota toitu. Kas on õiglane sundida neid loobuma osast sissetulekust, mille nimel on nad teinud tööd ja millega toidavad enda peret? Et mind valesti ei mõistetaks, rõhutan, et loodushoid ja -kaitse on olulised, kuid me ei tohi sealjuures süsteemselt enda majandust hävitada.
Tegutsetakse kinnisilmi
Me oleme jõudnud tasemele, kus meil on oskused ja võimalused panna loodus enda kasuks tööle ja sealjuures ka loodusele endale kasu luua. Selle asemel taastame liikide elupaiku, kes on ammu piirkonnast ära kolinud, olgu siis ise või inimese mõjul, ja loome lennukoridore piirkondades, kus lendoravad juba ammu elada ei soovi. Ühiskonnale on lihtne selgeks teha, et põllumajandus ja metsandus on meie looduse hävitanud, ja ruttame kaitsealuseid liike veelgi karmimalt kaitsma, analüüsimata sealjuures ka muid tegureid.
Põllumajandussektor seisab kuristiku äärel! Otsustamisse tuleb kaasata osapooled, keda regulatsioonid otseselt mõjutavad. Määravad peavad olema ühiskonna toimimist tagavad otsused, mitte valijate hääled või spetsiifilise huvirühma hääl. Koostöös ja koos tegemises peitub võti, kompromisse peavad tegema kõik!
