Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kohta on üksjagu kriitikanooli lastud, seda on teinud nii looduskaitsjad kui ka ettevõtjad. Esimeste meelest on eelnõu kliimamuutuste leevendamise seisukohalt väheambitsioonikas, teised seevastu seavad küsimärgi alla erinevate sektorite konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse.
Tinglikult võib eelnõu jagada kolme ossa. Esimeses tuuakse välja seaduse üldeesmärk, mõisted ja põhimõtted. Teises sätestatakse riigi ja eri valdkondade kasvuhoonegaaside heitkogused ja nende vähendamise eesmärgid aastate kaupa. Kolmas keskendub avaliku sektori eesmärkidele, kohustustele ja tegevustele kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel ning samuti aruandluse, seire jms korraldusele.
Kurtmiseks pole põhjust
Minu hinnangul on Kliimaministeerium koostöös teiste ametkondade ja huvigruppide esindajatega teinud suhteliselt lühikese aja jooksul päris head tööd. Kui üldiselt võib õigusaktide väljatöötamisel kuulda üsna palju nurinat huvigruppide vähese kaasamise üle, siis nüüd seda kindlasti öelda ei saa. Valdkondlike töögruppide kaudu olid kaasatud nii ametnikud, poliitikud, esindusorganisatsioonid, eksperdid kui ka ettevõtjad. Põllumajandusvaldkonnaga seonduv leidis peamiselt käsitlemist kestliku toidusüsteemi töörühmas, mille tööd korraldas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium eesotsas biomajanduse asekantsleri Madis Pärteliga.
Arusaadavalt on tasakaalu leidmine keskkonna- ja kliimaeesmärkide ning sotsiaal-majanduslike eesmärkide vahel väga keeruline ülesanne, kuna üliolulised on ju mõlemad. Keegi ei küsimärgista meie elukeskkonna kvaliteedi tagamise vajalikkust. Samal ajal ei soovi me aga ettevõtluse konkurentsivõime kahjustamist, töökohtade vähenemist ja üldist inimeste elujärje halvenemist, mis kindlasti avaldaks negatiivset mõju ka maksulaekumisele ja riigieelarvele.
Seega on ettevõtluse (sh toidutootmise ja põllumajanduse) edendamine nüüd ja edaspidi ülioluline ning poliitikud ja ametnikud peaksid tegema kõik endast oleneva, et konkurentsitingimused oleksid mõistlikud ja bürokraatiat toodetaks juurde nii vähe kui võimalik.
Siinjuures kasutan võimalust ja tunnustan siiralt Madis Pärteli ja tema meeskonna panust mõistliku tasakaalu otsimisel ja leidmisel eri huvipoolte ootuste vahel ja julgen öelda, et põllumajandussektori kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid said seatud mõistlikud, mida kinnitasid ka töörühmas osalenud valdkonna ettevõtjad. Sealjuures oli väga oluline, et töö käigus sai kokku lepitud põllumajandusvaldkonna erisus tulenevalt vajadusest tagada toiduainete varustuskindlus, ettevõtjate toimetulek ning maapiirkondade areng koos mitmekesise looduse ja puhta keskkonnaga.
Seadus ei pea detaili laskuma
Siit-sealt on kuulda nurinat, et seadus sai liiga sisutühi ja ootus konkreetsusele oli suurem. Mina isiklikult nii ei arva. Vastupidi – mida vähem regulatsioone, ettekirjutusi, nõudeid ja kohustusi riik seab, seda elujõulisem on ettevõtlus. Hea, et seadusega ei mindud ettevõtja ja üksikisiku tasandile. Seda enam, et nii nagu paljudes teistes valdkondades, on ka põllumajanduses ja toidutootmises juba tehtud tõsiseid pingutusi keskkonnakoormuse ja emissioonide vähendamiseks ning efektiivsuse suurendamiseks. Ja see ei ole tingitud hirmust ühe või teise seaduse ees, vaid ettevõtjate endi teadlikkusest ja koostööpartnerite ootustest, olgu nendeks siis kaubandusketid, finantseerimisasutused või rahvusvahelised kontsernid.
Olen jätkuvalt seda meelt, et Eestis toodetud toit on üks maailma puhtamaid ja kvaliteetsemaid. Armastagem ja hooligem sellest kõik, head eestimaalased, ning ärgem unustagem, et ostes eestimaised tooteid, toetame oma ettevõtteid ja meie inimesi!
