Kui aasta tagasi tuli kirjutada erakordselt viletsast põllumajandustraktorite müügist, siis nüüd eelmisele aastale tagasi vaadates ja statistikat analüüsides tuleb tõdeda, et praegu on olukord veelgi hullem ja müüginumbrite langus jätkub – registrisse kanti vaid 347 uut põllutraktorit.
Sellesse numbrisse – 347 müüdud põllumajandustraktorit – tuleb tehnikamaailma asjatundjate hinnangul mööndustega suhtuda, sest sinna on arvestatud ka alla 35 hobujõu võimsusega pisitraktorid, mille erinevaid marke müüdi 42 tükki. Kui need arvestusest maha rehkendada, siis jääb alles vaid 305 masinat.
Kusjuures osad diilerid hakkavad n-ö õigeid põllutraktoreid arvestama alles 50 hobujõust. Kui ka need (42 + 27) arvestusest maha võtta, siis on üldine müüginumber kõigest 278. Nii et kui see käekäigu hindamisel aluseks võtta, siis tuleb nentida, et sel sajandil pole Eestis ühelgi aastal nii vähe põllutraktoreid müügiks läinud. Mullu olid ainsad, kes suutsid oma müüginumbreid 2024. aastaga võrreldes parandada, Fendt ja Valtra, ehk vastavalt OÜ Agriland ja AS Taure.
Olukorda iseloomustades märgivad mitmed põllutehnika müügimehed, et mida aeg edasi, seda rohkem tuleb keskenduda masinate hooldusele ja remondile ning varuosade ja teenuste kättesaadavuse tagamisele, aga ka teise ringi tehnika müümisele, sest jalg üle põlve istudes ja oodates, millal ostja saabub, ettevõtet ära ei majanda. Kusjuures järjest enam on põhjust küsida, kas väikeses Eestis pole traktorimüüjaid äkki liialt palju?
Tehnika hind kerkinud aastaid
Mitmesuguse rasketehnika müügile spetsialiseerunud AS-i Intrac Eesti põllutehnika müügijuht Endre Matros märgib, et põllumajandussektor on saanud viimasel viiel aastal kaela ühe jama teise otsa ning selle mõistetav tagajärg ongi see, et investeerimisvõimekus kannatab.
Kui sul on valida, kas osta väetist ja seemnevilja või uuendada tehnikat, siis kriitilisem on muidugi esimestega.
Tehnikaturu madalseisus on suur roll ka viimaste kriiside tuules kestnud hinnatõusul. „Alguse sai see koroonapandeemiast, kui tehased mõnda aega seisid, nõudlust ei suudetud rahuldada ja see tingis ka hindade tõusu. Siis tuli Ukraina sõda ja kuna palju komponente tarniti varem Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, siis see kõik tõstis taas hinda. Järgnes viljahinna langus ja väetise ning energia kallinemine,” loetleb Endre Matros turgu mõjutanud asjaolusid.
„Lõpuks said tootjad oma tarneahelad küll ümber mängitud, metalli- ja energiahinnad hakkasid langema, saabus teatud stabiilsus, aga masinate hinnad alla ei läinud. Nüüd on maailma tabanud uued hädad, valitseb vilja ületootmine, laod on täis ja hinnad all. Väetis kallineb, Eestis on E-Piimale toorpiima müünud tootjatel eelmise aasta sügisest raha saamata. Ka toorpiima kokkuostuhind on langustrendis. Kui üks kriis ajab teist taga, siis avaldab see kahtlemata mõju ka tehnikamüügile.”
Tõepoolest – kui aastaid müüdi Eestis aastas keskmiselt 500–600 põllutraktorit, siis nüüd on see number enam kui kaks korda väiksem. Kui rääkida enam kui sajahobujõulistest traktoritest, siis neid müüdi mullu vaid 230. Põhjuseks ühest küljest tehnika järjest kallim hind, teisalt farmerite üha kõhnem rahakott.
Mis on kallis, mis on luksus?
Põllumeeste toimetulekust ja põllumajandussektori jätkusuutlikkusest rääkides toob Endre Matros välja veel ühe aspekti, mis võib tunduda kui konkurendi meelepaha, ent ainet mõtisklusteks selline arutluskäik siiski pakub.
„Kui sa vaatasid hiljutist põllumeeste traktorikolonni (19. märtsi aktsioon – toim), siis mis värvi masinaid oli seal kõige rohkem? Õige vastus on rohelisi. Aga roheline värv tähistab teatavasti traktorimaailma Mercedeseid. Selles osas ei saa ma põllumeestest aru – sa ostad kõige kallimaid traktoreid ning siis tuled meelt avaldama ja räägid, et raha ei jätku ja põllumajandus pole jätkusuutlik,” arutleb Matros. „Praeguse aktsiooni eesmärk oli küll teine, see, et EL-i järgmise eelarveperioodi 546 miljonit eurot (sissetulekulõhe tasandamiseks mõeldud summa – toim) suunataks põllumajandusse. Aga tõsi on see, et kõik sama klassi traktorid teevad ära samasuguse töö. Asjaolu, et üks on teisest 100 000 eurot kallim, ei ole määrav. Selles osas on põllumehed natuke ära hellitatud.”
Tema hinnangul on paremas positsioonis need müüjad, kelle tooteportfelli kuulub tehnikat erinevatest segmentidest. Sellega saab riske hajutada – vahel läheb paremini ehituses, siis jälle metsanduses ja teinekord taaskord põllumajanduses. Intrac on selles suhtes hea näide, sest müüakse nii ehitus-, metsa- kui ka põllumasinaid, lisaks aiatehnikat ja muudki.
Matros näeb ette, et vähemalt tänavu arvestatavat elavnemist Eesti traktoriturule ei saabu ning müük jääb paarisaja põllutraktori kanti.
„Paljud lükkavad väljavahetamist edasi, paljudele ei võimalda pank liisingut, mõned räägivad isegi tegevuse lõpetamisest. Selline see olukord praegu on, eks kõigil on keeruline ja see on tegelikult kogu Euroopas nii,” märgib ta. „Ma siiski ei usu, et praeguse hinnatõusu pärast keegi põllu harimata jätab, räägitagu mida tahes. Väetisemüüjad näiteks annavad farmereile väetisi ka laenu peale ja küllap saadakse oma tegemistega järjele. Peab lootma, et saak tuleb hea ja ka nõudlust jagub.”
Kombainimüügis nina vee peal
Erinevalt traktorimüügi madalseisust ei saa seda öelda teraviljakombainide kohta – kaubaks läks neid mullu 59, pluss kolm silokombaini, seega kokku 62. See tähendab, et müük kosus 2024. aastaga võrreldes 19 masina võrra.
Kombain on põllumehe masinapargis muidugi ka teistsuguse tähendusega ning märksa olulisem sellest, kas sul on kümme või kaksteist traktorit. Endre Matros selgitab seda nii, et kombaini tööaeg on äärmiselt hooajaline, vältab maksimaalselt paar kuud ja ka viljakoristuse ajaaken võib sõltuvalt ilmastikust olla väga üürike. Põllumehel peab selleks ajaks olema tagatud, et ta suudab nende väheste päevade jooksul oma vilja põldudelt kätte saada. „Viljakoristuses ei saa loota teiste peale, et keegi tuleb ja aitab. Vili saab valmis kõigil enam-vähem ühel ajal ja selle koristamiseks on vaid lühike, põllumehe jaoks äärmiselt kriitiline aeg,” räägib ta. „Sellepärast on kombainide ostmine viljakasvatajast põllumehe jaoks prioriteet. Tal pole lihtsalt valikut, ta peab omama töökindlat ja võimekat kombaini.”
Samas annab ka kombainiturul tunda põllumeeste vajadus püüelda kokkuhoiu poole, sest üheksa kombaini kanti Eesti registrisse küll esmakordselt, kuid tegu on kasutatud, st teise või kolmanda ringi masinatega.
