Väetamispraktikad kujunevad aja jooksul kogemuste, katsetuste ja soovituste koosmõjul. Kord kujunenuna püsivad need tavad aga sageli kauem kui tingimused, milles need esialgu tekkisid.
Just seetõttu on Maaelu Teadmuskeskuses (METK) algatatud väetamissoovituste nüüdisajastamine, et viia „Väetamise ABC“ vastavusse praeguste teadmiste ja muutunud tingimustega.
Töö keskmes on projekt „Väetamise ABC 2027“, mis kestab METK-i katsekeskustes aastatel 2023–2026. Projekt hõlmab 22 kultuuri, millest esimesena tutvustame kartuli tulemusi kolme katseaasta põhjal.
Kuidas katseid tehti?
Kartulikatsed viidi läbi METK-i Jõgeva ja Võru katsepõldudel aastatel 2023–2025, kasutades nii varajast kui ka hilist kartulisorti. Lämmastikuga (N) väetamise tasemed olid N0, N40, N80, N120 ja N160, kusjuures iga variandi puhul kasutati kaht fosfori (P) ja kaaliumi (K) väetusnormi.
Fosfori ja kaaliumi väetusnormid ehk PK standardid põhinesid varasematel väetamissoovitustel ja mullaanalüüside tulemustel. PK standardi –20% variandi puhul vähendati fosfori ja kaaliumi norme 20% võrra. Tulemused põhinevad kolme katseaasta, kahe katsekoha ja iga variandi 36 katselapi keskmistel väärtustel. Kokku oli kolme aasta jooksul 386 kartuli katselappi.
.jpg "heworitz")
Katsete käigus koguti ulatuslik andmestik. Mullaproovid võeti igal aastal enne väetamist ja pärast saagikoristust ning analüüsiti pH väärtust ning P, K, Mg ja Ca sisaldust. Lisaks määrati PARIO meetodil mulla lõimis. Osal variantidel uuriti ka mulla mikrobioloogiat. Kartulimugulates analüüsiti nii kvaliteedinäitajaid (kuivaine, tärklis, mugulate fraktsioonid) kui ka toitainete ja nitraatide sisaldust.
Kui paljust lämmastikust piisab?
Tulemused näitasid selgelt, et kuivaine saak suurenes usutavalt kuni N80 tasemeni (joonis 1). Sellest suuremate lämmastikunormide puhul (N120 ja N160) saagikasv pidurdus ja täiendav väetamine ei andnud enam märkimisväärset lisatulu.
See viitab, et ligikaudu N80 taseme juures saavutatakse antud tingimustes lämmastiku kasutamise optimaalne efektiivsus. Ülejäänud lämmastik jääb osaliselt kasutamata. Praktilises plaanis tähendab see kaht olulist järeldust. Esiteks ei ole suuremad väetisenormid majanduslikult põhjendatud, kui need ei too kaasa vastavat saagikasvu. Teiseks suureneb keskkonnarisk, kuna kasutamata lämmastik võib leostuda põhjavette. Tulemused kinnitavad, et maksimaalse saagi saavutamine ei tähenda maksimaalset väetamist. Vastupidi – optimaalse taseme ületamine vähendab väetise kasutegurit.
Kvaliteet ja toitainete tasakaal
Kartulimugulate kuivainesisaldust lämmastikuga väetamine statistiliselt ei mõjutanud (joonis 2). See viitab, et kvaliteedinäitajad sõltuvad pigem sordist ja kasvutingimustest kui lämmastiku tasemest. Samas ilmnes huvitav trend toitainete tasakaalus.
Lämmastikunormi suurenemisel vähenes fosfori ja kaaliumi sisaldus mugulate kuivaines. Sellised seosed rõhutavad, et väetamist ei saa käsitleda üksikute elementide kaupa. Tasakaal erinevate toitainete vahel on sama oluline kui nende absoluutne kogus.
Samal ajal suurenes suuremate lämmastikunormide korral lämmastiku sisaldus mugulates, kuid nitraatide sisaldus ei kasvanud (joonis 3). See on oluline kvaliteedi ja toiduohutuse seisukohalt.
Erinevad aastad – sama järeldus
Katseaastad olid ilmastiku poolest väga erinevad: 2024. aasta oli põuane, 2025. aasta aga liigniiske. See annab tulemustele suurema kaalu, kuna need peegeldavad väga erinevaid kasvutingimusi. Samas viitab see ka sellele, et väetamisotsused ei saa olla staatilised. Erinevad aastad nõuavad paindlikkust ning võimet kohandada väetusstrateegiat vastavalt tegelikele tingimustele.
Rohkem väetist võrdub suurem saak
Kolme aasta kartulikatsed näitavad, et väetamise mõju ei ole lineaarne ning suuremad normid ei tähenda automaatselt suuremat saaki.
Projekti käigus tehtud katsetes saavutati lämmastiku kasutamise optimaalne tase ligikaudu N80 juures, millest kõrgemad normid ei andnud enam olulist saagilisa.
See viitab asjaolule, et osa lisatud lämmastikust jääb taimel kasutamata, vähendades väetamise efektiivsust ning suurendades nii majanduslikku kulu kui ka keskkonnariski.
Lisaks ilmnesid muutused toitainete tasakaalus – suuremate lämmastikunormide korral vähenes fosfori ja kaaliumi sisaldus mugulates, mis viitab taimetoitumise sisemisele nihkele. Samas ei avaldanud lämmastiku tase olulist mõju mugulate kuivainesisaldusele, mis sõltub pigem sordist ja kasvutingimustest.
Katseaastate väga erinevad ilmastikutingimused – põuast liigniiskuseni – kinnitavad selliste katsete suurt väärtust. Need võimaldavad hinnata väetamise mõju mitte ühe aasta lõikes, vaid erinevates tingimustes, tuues esile mustrid, mis jäävad lühiajalistes vaatluses sageli varjatuks. Just selline mitmeaastane ja süsteemne lähenemine on aluseks usaldusväärsete väetamissoovituste kujundamisel.
Väetamise käsitlus muutub
Samas näitavad tulemused ka selgelt, et väetamise käsitlemine üksnes lämmastiku, fosfori ja kaaliumi tasandil ei ole enam piisav. Järjest olulisemaks muutub vajadus uurida orgaaniliste väetiste rolli, nende mõju toitainete kättesaadavusele ning mulla toimimisele laiemalt. Samuti vajab enam tähelepanu mikroelementide roll, mis võib piirata saagipotentsiaali ka olukorras, kus põhitoitainete tase on piisav.
Seetõttu ei seisne väetamise optimeerimine mitte suuremates normides, vaid paremas tasakaalus, laiemas vaates ja täpsemas sihtimises.
Tulevikus liigub väetamine üha enam andmepõhise juhtimise suunas, kus otsused tuginevad konkreetse põllu omadustele, mullaanalüüsidele ja tegelikule taimereaktsioonile. Sellised katsed loovad selleks vajaliku teadmise, aidates siduda agronoomilise tulemuslikkuse, majandusliku tasuvuse ja keskkonnahoiu ühtseks tervikuks.
Projekti „Väetamise ABC“ partnerid on METK, Eesti Maaülikool ja Tartu Ülikool.
