Põllumajandusliku tegevusega kaasnev koormus veekeskkonnale on Euroopa Liidus (EL) olnud tähelepanu all juba eelmise sajandi viimase kümnendi algusest, mil võeti vastu nitraadidirektiiv.
Veekaitsenõuded ja piirangud põllumajandustootmisele peavad aitama vältida ebasoodsat mõju, mis halvendaks pinna- ja põhjaveekogumite seisundit. Kui lekkivat või halvemal juhul üleajavat lägahoidlat suudab kujutada ette igaüks, siis tekkiv hajukoormus pinnaühikule laotatavate väetiste ja taimekaitsevahendite kaudu jääb enamasti väga ähmaseks. Tekivad vaidlused, kui suurest väetisekogusest tekib oluline toitainete leostumine, kas üldse tekib, kui palju peaks jääma mulda, milline on looduslik toitainete leostumise foon jne.
Tulles veekaitse temaatikas esimese olulise järelduse juurde, siis tänapäeva teadus- ja mõõtmisvõimekuse juures ei ole suudetud tagada parimat võimalikku seiret, et asjakohatuid vaidlusi vältida. Toitainete koormusandmete kogumise detailsus ei ole viimase 15 aasta jooksul muutunud. Endiselt on puudulik mõõdetud koormuse seostamine tootjate tegeliku väetamise ja taimekaitsetegevusega. Samuti ei ole suudetud välja selgitada toitainete leostumise looduslikku fooni, mida annaks korraldada tänaseks laialt levinud mahetootmise ja rohumaade seire kaudu.
Veekeskkond pole palju paranenud
Juhul kui detailid ei ole teada, siis looduslikest oludest (eelkõige sademed, mullaomadused, kultuurid jne) tulenevad mõjud tekitavad rohkelt täiendavat infomüra, mis teeb kogu veeseire andmestiku raskesti analüüsitavaks. Samal ajal tuleb nõustuda, et hoolimata seire paljudest puudustest, aga ka hoolimata veeseadusest tulenevatest nõuetest, ei ole Eestis selgeid märke veekeskkonna paranemisest. Samas piirangute tõttu kannatab põllumajandustootmise konkurentsivõime.
Sellest tulenevalt uurisid Eesti Maaülikooli ja ELLE OÜ analüütikud, kuivõrd asjakohased ja ranged on kehtivad veekaitsenõuded. Peeti silmas põllumajandustootjate konkurentsivõimet ning arvestati võrdlust teiste sarnastes oludes paiknevate riikidega. Ühtlasi selgitati välja veekaitsenõuete tõhususe hindamise peamised aspektid, mille alusel koostati tõhususe hindamise mudelsüsteem.
Võrreldi sarnaseid piirkondi
Eestis kehtivate nõuete ranguse hindamisel võeti võrdluseks veekaitsega seotud piirangud, mis on kehtestatud Soomes, Lätis, Leedus ja Saksamaal Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Valitud riigid on sarnaste klimaatiliste ja geograafiliste tingimustega, millele aitab kaasa nimetatud riikide piirnemine Läänemerega. Ka põllumajanduse struktuuri mõttes on neli võrreldud riiki teatud näitajate alusel Eestiga võrreldavad.
Lisaks sarnasele põllumajanduse osakaalule SKT-s (2,3–2,9%) iseloomustab valitud riike ka suundumus suurtootmisele, aga ka mahetootmise suhteliselt suur osatähtsus. Väetamise ja taimekaitse seisukohalt on oluline teravilja osakaal põllumajandusmaa pindalast, mis jääb vahemikku 49–53%. Sarnane on ka loomade jaotus loomakasvatuses, kus valdavalt domineerivad veised. Põllumajandustootjate arv, kogutoodang ja toetused on sealjuures aga märkimisväärselt erinevad.
Kuigi toodame ja müüme ühtsel EL-i turul, siis Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa taimekasvatuse tootmistüüpi kuuluvate tootjate kogutoodangu väärtus hektari kohta on 2,6 korda suurem kui Eestis. See näitab majandustasemest tulenevat erinevust. Ühtlasi erinevad toetused Balti riikide ja Soome ning Saksamaa vahel kordades Balti riikide kahjuks.
Veekeskkonnale avalduva koormuse alusel on riikide ühine joon suurenev väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine. Kõige suurem üheaastane toitainete positiivne bilanss põllumuldades on Saksamaal (lämmastik +97 kg/ha; fosfor +3 kg/ha), millele järgneb Soome (N +48 kg/ha ja P +4 kg/ha). Eestis oli bilanss vastavalt N +26 kg/ha ja P –8 kg/ha. Lätis ja Leedus on näitajad sarnased, N +13…+14 kg/ha ja P +1…–1 kg/ha.
Eestis ja lähiriikides sarnased veekaitsenõuded
Veekeskkonna kaitsmiseks intensiivse põllumajandustegevuse eest on kehtestatud otsene reguleeriv seadusandlus (nt Eestis veeseadus), vesikondade veemajanduskavad ja nendega seotud meetmeprogrammid. Samuti on olulised maaelu arengukava meetmed ja NTA (nitraaditundliku ala) tegevuskavad.
Kuigi veekaitsenõuded ei ole riikide lõikes üks ühele võrreldavad, siis vaadeldud riikide puhul saab esile tuua järgmiste nõuete tingliku sarnasuse: sõnnikuhoidlate rajamine (ehituslikud ja minimaalse mahutavuse nõuded), väetamisega seotud tehnoloogia parandamine ja arvestuse pidamine, erinevate maakasutusvõtete rõhutamine ja osakaalu nõuded (nt talvine taimkate, liblikõieliste osakaal, sügisese maaharimise vähendamine, rohumaad jne), kaitsevööndid (veekogude kallastel, erosiooni tõkestamisel), maaparandussüsteemidesse keskkonnarajatiste integreerimine (settebasseinid, märgalad), aktiivne veekaitsealane koolitamine ning täiendavad või spetsiifilised toetusmeetmed.
Analüüsi tulemusest järeldus, et kõigis viies riigis peetakse põllumajandustegevusest tuleneva koormuse langetamisel tähtsaks väetiste kasutamise vähendamist, erosiooni takistamist ja toitainete väljaleostumise vähendamist. Nende eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud ühelt poolt piiranguid, teisalt makstakse aga toetusi, et koormuse vähendamiseks vajalikke tegevusi soodustada.
Uuringu käigus andsime veekaitsenõuete suhtelisele rangusele hinnangu, kasutades Eesti näitajaid võrdlusalusena. Järeldasime, et viie riigi põllumajandussektorile suunatud veekaitsenõuded on mahu osas üldjoontes sarnased.
Võrreldes rangust, siis kõige leebemad on piirangud Leedus ja Saksamaal. Rangemad on nõuded aga Soomes, kus kogu riigi territoorium on nitraaditundlik ala ning suur osa põllumaast hõlmatud ka MAK-i kliima- ja keskkonnameetmete toetusega (ligikaudu 90% põllumajandustootjatest kasutab keskkonnasõbraliku majandamise toetust).
Eesti paigutub koos Lätiga suhtelise ranguse võrdluses keskmisele tasemele.
Veekaitsenõuetega seotud olulisi tähelepanekuid
Lisaks vastuolule, et veekogude seisund Eestis ei ole paranenud, kuigi nõuded on keskmisel tasemel, esineb vastuolusid ka tootjate hinnangutes nõuete mõju suhtes konkurentsivõimele. Erinevate nõuete võrdlemisel leiti, et suurima negatiivse mõjuga konkurentsivõimele võib olla taimetoitainete bilansi arvutamise kohustus (71% vastanutest; nõue ei kehti veel). Samuti hindasid vastanud konkurentsivõimet piiravaks majandustegevuse keelamist veekaitsevööndis (65% vastanutest), mis on ootuspärane. Hinnangutes veekaitsenõuetele eristuvad omakorda taime- ja loomakasvatusega tegelevad ettevõtjad.
Erinevad arvamused
Kui väetise kogusele seatud ülempiir on oluline kümnendiku taimekasvatajate jaoks, siis loomapidamisega tegelevatest tootjatest pidas ligi 3/4 vastavaid nõudeid konkurentsivõimet mõjutavaks. Mõnevõrra vähem oluliseks peeti väetamise ajalisi piiranguid. Selle mõju konkurentsivõimele hindasid sõltuvalt konkreetsest nõudest oluliseks umbes pooled loomapidajad, kuid vähesed taimekasvatajad. Sõnnikuhoidlale ja -aunale seatud nõudeid pidasid oluliseks eelkõige loomakasvatajad.
Veekaitsenõuete analüüsimisel jõuti nõuete tõhususe hindamise mudellahenduseni, mille alusel soovitatakse iga nõude rakendamisel hinnata nelja aspekti:
- nõude ulatust Eesti tootjate struktuuri suhtes (mõjutatud tootmistüübid ja ettevõtjate arv, mõjutatud pindala või loomühikud);
- kulude suhtes (administratiivne kulu, investeeringute kulu, toetuste kulu);
- tootjate majandusnäitajate suhtes (saamata jääv tulu, investeeringute mahu osakaal võrreldes olemasoleva varaga);
- nõude mõju toitainete leostumise vähenemisele (seos mõjutatud pindalaga).
Samal ajal on oluline jälgida, et nõuded jagunevad nelja gruppi keskkonnamõju olulisuse ja tootmise piiramise alusel. Kindlasti on vaja hinnata nõudeid, mis on hinnatud väga olulist keskkonnaefekti omavaks, kuid samal ajal tootmist ja konkurentsivõimet piiravad.
Milline piirang valida?
Toome näite. Soovime teada, kas veekaitsevööndis majandustegevuse piiramine on tõhus veekaitsemeede. On selge, et piirangu tõttu jääb teatud osa maast põllumajanduslikust kasutustest välja, kuid oluline on suhe Eesti kogu kasutatava põllumajandusmaa suhtes. Arvutus näitab, et see nõue mõjutab 1,6% põllumajandusmaast, millega kaasneb ligikaudu 7 mln eurot kulu (peamiselt saamata jääv tulu tootjatele) ja eeldatavalt väheneb lämmastiku leostumine 156 tonni aastas. See teeb väheneva välja leostuva toitaine ühe tonni maksumuseks 44 000 eurot.
Võrdlus näitab, et sõnnikuga väetamise piiramine on tõenäoliselt oluliselt tõhusam, kuna nõude kulu on väiksem, millest tulenevalt leostuvate toitainete ühe tonni maksumus on väiksem (37 000 eurot). Samal ajal võib leostumise vähendamise kogumahu suhtes olla mõni nõue kordades suurema mõjuga (nt talvine taimkate). Mõju konkurentsivõimele on võimalik omakorda vähendada toetustega ehk luua nõude efektiivsuse, ranguse ja konkurentsivõime mõju suhtes õiglane proportsionaalsus.
Veekaitsenõuded on Eestis proportsioonis koormuse, kuid mitte toetustega
Veekaitsenõuete rangus on mündi üks külg, mida tuleb võrrelda tootjate tegevuse intensiivsuse, toetuste ja keskkonnaseisundi muutustega perioodi jooksul. Oluline on riigis kehtiv kompleksne erinevate näitajate proportsionaalsus. Põllumajandusest veekeskkonnale avalduvat survet saab hinnata väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse, toitainete bilansi ja põllumajanduses kasutatava pinna osakaalu järgi.
Oluline on analüüsida veekeskkonna seisundit
Suhteliselt väikeseks võib põllumajandustegevuse survet veekeskkonnale pidada Eestis ja Lätis, keskmiseks Soomes ja Leedus ning suureks Saksamaal. Samas on nõuete proportsionaalsuse hindamisel lisaks koormusele oluline silmas pidada ka seisundit. Lähtudes põhja- ja pinnavee nitraatide sisaldusest on Eesti veekeskkonna seisund hoolimata madalast koormusest murettekitaval tasemel, kuigi märkimisväärselt parem kui Saksamaal.
Kui võtta arvesse, et Eestis on toetused põllumajandustootjatele madalamad kui ülejäänud neljas riigis ja nõuded keskmiselt ranged, siis võib öelda, et Eestis on tagatud nõuete proportsionaalsus küll surve- ja seisundinäitajatega, kuid toetuste tasemega võrreldes on nõuded pigem ranged.
Eesti on ebavõrdses seisus
Toetused ei kompenseeri Eesti põllumajandustootjatele veekaitsenõuete täitmisest tulenevaid kulutusi ja saamata jäänud tulu samal määral nagu ülejäänud neljas riigis.
Lätis võib pidada kõiki proportsionaalsuse komponente (nõuded, surve, seisund ja toetused) pigem tasakaalus olevaks, samas kui Leedus on potentsiaalne surve veekeskkonnale suur ja sellele peaksid vastama pigem karmimad nõuded.
Soome nõudeid võib pidada seisundi suhtes liiga rangeteks, kuid arvestades põllumajandustegevuse suuremat koondumist ja rannikumere halba seisundit, siis on nõuded tasakaalus. Samuti kompenseeritakse Soomes rangemad nõuded võrdlemisi suurte toetustega.
Kuigi Saksamaal on toetused põllumajandustootjatele võrreldes Balti riikidega väga suured, siis nõuded on suurt veekeskkonnale avalduvat survet ning pinna- ja põhjavee kehva seisundit arvestades liiga leebed.
