Põhjaveeseire nitraaditundlikul alal

Kindlasti on iga põllumees kuulnud, et Eesti põhjaveekogumite seisund ei ole kiita. Samuti peaks igale põllumehele olema tuttav tähtede kombinatsioon NTA – see tähistab nitraaditundlikku ala. Kuidas on omavahel seotud põllumajandustegevusest tulenev halb põhjaveeseisundi hinnang ja NTA?

Nitraaditundlik ala on loodud Euroopa Liidu (EL) nitraadidirektiivi alusel igas EL-i liikmesriigis. Nitraadidirektiiv on poliitiline meede põllumajandusest tuleneva toitainetekoormuse ja eelkõige nitraadikoormuse vähendamiseks. Mõnes EL-i liikmesriigis moodustab NTA väiksema osa riigi territooriumist (nt Eesti), aga palju on ka neid riike, kus NTA on moodustatud kogu riigi territooriumile või suuremale osale sellest.

Nitraaditundlikuks loetakse ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib põhjustada nitraatide sisalduse põhjavees üle 50 mg/l. Eestis määrati 2003. aastal valitsuse määrusega Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik ala, mis koosneb kahest alampiirkonnast – Pandivere ja Adavere-Põltsamaa piirkond. Sellistele aladele on veeseaduse alusel kehtestatud rangemad keskkonnanõuded.

Pinna- ja põhjaveeseire programm

Seda, kui tõhusad on NTA-l rakendatud veekaitse meetmed, hinnatakse igas liikmesriigis pinna- ja põhjaveeseire programmi abil. Selleks võrreldakse riigisiseselt ja riikide vaheliselt kahte nelja-aastast aruandeperioodi. Viimane aruandeperiood lõppes 2015 ja praegu on käimas periood 2016–2019.

Aruandeperioodi ülevaadet võiks kirjeldada kui riigi arenguaruannet põllumajandusest tuleneva reostuse vähendamiseks. Kõige olulisem osa ülevaatest on seireandmed ja nende muutused aja jooksul. Seiretulemuste alusel korrigeeritakse vajadusel nitraaditundlikul alal kehtivaid kitsendusi ja kohustusi. See tähendab, et kui nitraatide ja pestitsiidide tase põhjavees tõuseb, peab riik rakendama uusi piiranguid põllumajandusele, et seda suundumust peatada.

Kindlasti huvitab põllumehi, kuidas niivõrd olulise tähtsusega andmeid saadakse. NTA-l viiakse läbi põhjaveeseire 120 seirepunktist, mille hulgas on allikad, karst ja kaevud kolmes eri sügavuses (vt kaarti). Kontrollimiseks asuvad seirepunktid ka väljaspool NTA-d. Seirepunktid omakorda jagunevad kaheks, kus 50 seirepunktist võetakse proove neli korda aastas ja 70 punktist üks kord aastas.

Koguselise ning keemilise seisundi seire

Seire jaguneb omakorda koguselise ja keemilise seisundi seireks. Lisaks koguselise seisundi hindamisele mõõdetakse põhjavee taset ka automaatjaamades, et oleks võimalik välja tuua seoseid sademete ja nitraatide sisalduse vahel. Keemilises seires määratakse mitmeid näitajaid, millest põllumajanduse seisukohast on olulisemad nitraat (NO3) ja pestitsiidid. Selleks, et nitraatide sisalduse andmeid saaks omavahel võrrelda, on kokku lepitud erinevad kvaliteediklassid. Nitraadisisalduse skaala näitab, kui palju põhjaveeproovis oli aastas keskmiselt nitraate 1 l vee kohta. Kui nitraatide sisaldus on üle 50 mg/l, siis on piirväärtus ületatud.

Riigi tegevuse jätkusuutlikkuse hindamise alus on nitraadisisalduse muutuste skaala. Maakeeli tähendab see seda, et kui nt 2008–2011 oli Eestis NTA-l keskmine nitraadisisaldus 25 mg/l ja perioodil 2012–2015 oli see 30, siis on nitraatide sisalduse tõus suur: + 5mg/l. See näitab, et nitraaditundliku ala veekaitse meetmed ei ole olnud piisavad, et hoida nitraatide sisaldust vähemalt samal tasemel.

Siinkohal võib tuua näite Prantsusmaalt, kus samadel võrreldavatel perioodidel olid vastavad näitajad 70 ja 68 mg/l ja skaala järgi oli nitraatide sisalduse väike vähenemine (–1 kuni –5 mg/l). Eesti ja Prantsusmaa näidete puhul tekib küsimus, kas me võrdleme omavahel võrreldavaid asju?

Küll aga ei tohiks kergekäeliselt suhtuda nitraadisisalduse taseme tõusu, olgugi, et Eesti NTA põhjavee nitraadisisalduse võiks lugeda pigem heaks võrreldes Prantsusmaaga. Ükski põllumees ei sooviks, et meie põhjavee kvaliteet halveneks samale tasemele, mis mõnes Lääne-Euroopa liikmesriigis.

Pestitsiidide seire tulemuste juures on oluline teada mitmeid nüansse, mis aitavad selgitada, kuidas on jõutud hinnanguteni pestitsiidide taseme tõusu osas. Nii nagu nitraatidegi puhul, tehakse pestitsiidide analüüs 120 seire-
punktis. Kui nitraate seiratakse igal aastal samades proovivõtukohtades, vastavalt kas neli korda või üks kord aastas, siis pestitsiididega asjad nii lihtsad pole.

Pestitsiidide analüüs hilissuvel ja sügisel

Pestitsiidide proovid võetakse põhjaveest suvel-sügisel pärast taimekaitsevahendite kasutamisperioodi lõppu. Analüüsitavate pestitsiidide nimekiri koostatakse vastavalt kasutusele ja erinevatele leidudele teistest analüüsidest. Kuna pestitsiidide analüüs on väga kallis, üks komplekt ligi 400 eurot, siis 120 seirepunktist igal aastal proove ei võeta.

Kõik 120 seirekaevu analüüsitakse läbi nelja aasta jooksul. Sisuliselt tähendab see, et aastas võetakse analüüs ca 38 seirekohast. Järelikult peaks pestitsiidide sisaldusele objektiivsema hinnangu andmiseks omavahel võrdlema kahte sarnast nelja-aastast perioodi, mitte üksikuid aastaid omavahel, nii nagu seda on tehtud. Aga ka siin on asja juures väike konks. Nii nagu nitraatidele, on ka pestitsiididele seatud piirväärtus, mis jaguneb kaheks.

1. Pestitsiidide toimeained, sealhulgas nende metaboliidid, lagunemis- ja reaktsioonisaadused – piirväärtus 0,1 µg liitri vee kohta.
2. Kõigi seire käigus tuvastatud ja kvantifitseeritud pestitsiidide, sealhulgas nende metaboliidide lagunemis- ja reaktsioonisaaduste koguste summa – piirväärtus 0,5 µg/l (kokku).

Varasematel aastatel puudus Eestis akrediteeritud labor pestitsiidide analüüsimiseks, proovid saadeti Saksamaa laborisse, kus analüüsiti tellija soovil 14 erineva pestitsiidi sisaldust. Alates 2015. aastast on Eestil selline võimekus olemas, kus multi-analüüsiga määratakse kuni 120 erinevat pestitsiidi. Suundumusele hinnangu andmiseks peaksime võrdlema omavahel võrreldavaid andmeid. Kas maksimaalselt võimalik 14 pestitsiidi jäägi summa on võrreldav 120 pestitsiidi jäägi summaga?!

Liialt kloridasoon-desfenüüli ja glüfosaati

Me ei tohiks olla sinisilmsed, sest vaatamata teatud muudatustele metoodikas, pestitsiide siiski põhjaveest leitakse. Siinkohal on oluline vaadata, mida leitakse, sest võimalike piirangute seadmisel pestitsiidide kasutamisele peaksime olema kindlad võimalike seatavate kitsenduste efektiivsuses. Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ (EKUK) analüüsis 2015–2017 kokku 111 proovi, kusjuures lubatud piirväärtused ületati 40% proovidest.

2/3 piirväärtuse ületanud proovidest sisaldas kloridasooni laguprodukti kloridasoon-desfenüül (metaboliit B). Sellise keerulise nimega ühendi taga peidab ennast peedikasvatuses kasutatud herbitsiid Pyramin Turbo. See toode on Eestis turule lubatud taimekaitsevahendite registrist kustutatud 1. jaanuaril 2013.

Kloridasooni laguprodukti leitakse massiliselt ka teistest Euroopa riikidest. Kui Eestis peeti enam nii laialdaselt ei kasvatata ja pestitsiidi ei müüda, siis kuidas seletada seireandmeid? Kas tegemist on jääkreostusega või koguni salajase kasutamisega? Kuidas on võimalik vähendada millegi sisaldust, kui seda „midagi“ enam ei kasutata?

Teise koha piirväärtuse ületajate „edetabelis“ saab kurikuulus ja väga laialdaselt kasutatav glüfosaat ning selle laguprodukt AMPA. Glüfosaatide kasutamine põllumajanduses on kasvanud peale viimast piimanduskriisi ja uut finantsperioodi teraviljapindade suurenemise arvelt. Kuna glüfosaati sisaldavad tooteid on kättesaadavad ka kodutarbijatele ning seda kasutatakse ka maanteede ja raudteede hooldamisel, siis on seletatav tema teine koht „edetabelis“. Mis puudutab kõiki teisi pestitsiide, siis nende leiud on pigem üksikud erandid.

Selleks, et leiud ei jääks pelgalt numbriteks statistikas, tuleks iga konkreetset seirekohta täpsemalt analüüsida. Eestis on piisavalt avalikke andmeid, mille abil on võimalik teha esmaseid järeldusi. Kui kõik probleemsed kohad on kaardistatud ja püütud leida põhjus-tagajärg seosed, alles siis võiks mõelda konkreetsete piirangute rakendamisele.

Nõuded põhjavee kaitsmiseks

• Sõnnikuga on lubatud anda haritava maa hektari kohta kuni 170 kg lämmastikku (N) aastas (sh loomade karjatamisel mahajääva sõnniku N-sisaldus).
• Mineraallämmastiku kogused, mis on suuremad kui 100 kg hektarile, tuleb anda jaotatult.
  Nitraaditundlikul alal (NTA) kehtivad täiendavad piirangud lämmastiku kasutamisele.
• NTA-kaitsmata põhjaveega aladel mineraalväetistega antav lämmastikukogus ei tohi olla aastas üle 120 kg haritava maa ühe hektari kohta.
• Taliviljadele ja mitmeniitelistele rohumaadele korraga antav lämmastikukogus ei tohi olla üle 80 kg haritava maa ühe hektari kohta.
• Täiendavalt võib NTA-kaitsmata põhjaveega aladel pinnakatte paksusega kuni kaks meetrit ja karstialadel kaitse-eeskirja alusel piirata mineraalväetistega antavat lämmastikku aasta keskmise koguseni 100 kg haritava maa ühe hektari kohta.