Juba väga ammusest ajast on metsi majandav inimene üritanud metsa „kasvatada“. Kasvatada selles mõttes, et puud metsas oleksid kvaliteetse puiduga, sirgete tüvedega, väheste okstega, haiguskindlad ja kiire kasvuga.
Enim rakendatavaks võtteks on hooldusraied (välja raiutakse mittesobivad puud), kuid pikemas perspektiivis on mõjusam sobilike eeldustega metsapuude väljavalimine ja paljundamine – metsaselektsioon ehk metsapuude „sordiaretus“.
Sobilikke puid Eestis jätkub – nimed nagu Ootsipalu hiiglane ja Kuningamänd manavad silme ette midagi hiiglaslikku ja väärikat. Ega see pilt vale polegi – Ootsipalu hiiglasena tuntud mänd (täpne liiginimetus harilik mänd) oli 2016. aasta alguses lausa maailma kõrgeim selle liigi esindaja (46,6 meetrit), loodetavasti on ta seda jätkuvalt. Sealsamas kasvab ja samuti Ootsipalu hiiglase nime kannab ka teine rekordpuu – Eesti kõrgeim harilik kuusk (48,6 meetrit). Kuningamänd kasvab aga Järvseljal ning on ligi 370 aastat vana.
Rekordmändide järglased
Selliseid puid tahaks metsas näha iga metsamees. Läinud suvel pandigi Põlvamaal, Nohipalo hariliku männi katsealale kasvama rekordmändide järglased. Sellega jõudis lõpule hariliku männi katsealade rajamise üks etapp, nüüd tuleb oodata ja vaadata, kuidas puud kasvavad ja millised omadused neil ilmnevad. See ootamine ja vaatamine tähendab teadlaste jaoks tihedat tööd, sest istikuid tuleb jälgida ka kasvamise ajal.
„Tulevikus saame metsa istutada meie parimate metsapuude järglasi,“ räägib Eesti Maaülikooli metsaselektsiooni teadur Tiit Maaten. Selleks ongi rajatud männi, kuuse, kase ja sanglepa katsealad, kus kasvavatest puutaimedest valitakse aastate pärast välja parimad, kelle järglased võiksid jõuda ka metsadesse. Katsealadele jõudnud metsapuude esivanemad on aga nn „plusspuud“. Need valitakse välja metsast.
„Kui me läheme metsa, valime sealt välja plusspuud, mis on valitud selliste tunnuste järgi, et oleks teistest kõrgem, sirge tüvega ja haigustest vaba. Puu peaks olema ka hästi laasunud, et oleks selline puu, mida metsaomanik tahaks oma metsas näha,“ selgitab Maaten. Nendelt puudelt võetakse pookeoksad, mis poogitakse sobivatele alustele ja need omakorda jõuavad istandikku, mille eesmärk on toota kvaliteetsemate metsapuude seemet. Selleni jõudmine võtab aga aega.
Plusspuude kloonid
Metsaselektsioonist rääkides kõlab tihti sõna „kloonid“. Tuleb kohe ära öelda, et tegu pole sellise kloonimisega, millest räägitakse loomade kloonimisel. Kloonideks kutsutakse lihtsalt puude järglasi. Tegelikult on kõige suurem probleem metsaselektsioonis õigete tunnustega metsapuude väljavalimine. See pole aga niisama lihtne.
„Ükskõik millise elusolendi me võtame – rohttaim aasal, linnukene taevas, lehm laudas, inimesed laua taga – me näeme välja sellised nagu me näeme ja oleme sellised nagu me oleme, kahel põhjusel. Need on geneetika ja kasvutingimused, mille koosmõju annabki lõpptulemuse,“ selgitab Maaten ja lisab, et kui me kuskil metsas näemegi seda ilusat plusspuud, siis me tegelikult ei tea, kui palju on selles ilusas välimuses geneetikat ja kui palju on kasvukoha tingimuste mõju. Et seda teada saada, selleks tehaksegi katsekultuure.
Katsekultuurid on meil vähemalt neljas kohas, kus samade puude järglasi on samas koguses sama metoodika järgi maha pandud. Asja mõte on selles, et varieerides ühesuguse päritoluga taimedel kasvukohtade tingimusi, saame järeldada, kui palju mõjutab tulemust geneetika. Nii teame me ka tulevikus, et just seda genotüüpi esindavad puud tagavad teatud tingimustes parima tulemuse.
„Parimatest – sirgetest, hästi laasunud, haiguskindlatest ja muidu ilusatest puudest valime me välja umbes kümne protsendi järglased, millel on potentsiaali saada kultiveerimismaterjali aluseks. Võiks ju mõelda, et valime välja vaid ühe-kahe parima puu järeltulijad, kuid siis vähendaksime me geneetilist varieeruvust. Aga teada on ju see, et mida varieeruvamate geenidega populatsioon, seda elujõulisem ta on. Meie eesmärk on panna metsa erineva geneetilise taustaga puid,“ selgitab Maaten.
Ta toob välja, et need teemad on seotud ka kliimamuutustega. „On fakt, et kliima muutub. Aga teada pole veel, kuidas metsad suuremale sademete hulgale, pehmematele talvedele, siia jõudvatele uutele erinevatele putukkahjuritele ja seenhaigustele reageerivad. Me ei tea seda! Küll aga annab lootust see, kui me oleme viisteist aastat välitingimustes vaadanud, kuidas erinevate emapuude järglased kasvavad. Ehk suudame lõpuks välja selekteerida selliseid, mis erinevaid muutusi paremini taluvad,“ selgitab teadur.
Eesmärk on ju mitte ainult viia metsa paremate kasvuomadustega puid, vaid viia ka paremate kohanemisomadustega puid, et nad oleksid ka tulevikus elujõulised ja erinevatele kahjuritele vastupidavamad.
Geenid ja nende muundamine
Geenide ja geneetilise variatiivsuse juurest pole pikk maa geenmuundatud organismideni. Kas tulevikus võiksid, nii teoeetiliselt küsides, kasvada meie metsades ka parandatud geenidega puud? Tiit Maaten on selles suhtes aga kategooriline. „Ei, absoluutselt mitte! Meie töö läheb ainult sinnamaani, et me valime looduse antu vahel. Ainus erinevus loodusega võrreldes on see, et valiku teeb inimene. Aga see pole midagi uut,“ leiab ta ja toob näiteks maalähedase ja lihtsa loogika, et kui männikäbid kevadel avanevad, siis neist tuleb palju seemneid. Või arukask, millel on meeletult palju seemneid.
Väga paljud neist seemnetest jõuavad lõpuks maapinnale, aga kasvama läheb neist kaduvväike osa. Valik ei toimu ainult selle järgi, kel on paremad geenid, vaid eelkõige selle järgi, milline seeme satub sellisesse kohta, kus on võimalik kasvama hakata. Et on niiskust ja mullapinda ja kõik muud vajalikud tingimused õigel hetkel kasvama hakkamiseks. Looduses toimub valik. Ja meie valik on loodusliku protsessi järgimine.
