Üks oluline mulla seisundi näitaja on kaltsiumisisaldus, millega arvestamine võimaldab lubiväetisi kasutada täpsemalt − vastavalt mulla vajadustele. Kaltsium on mullale ja taimedele sama tähtis kui inimesele, kuna mõlemal tekivad kaltsiumipuudusel terviseprobleemid. Muldade happesustki taluvad taimed vaid teatud piirini ja seetõttu on muldi vaja pidevalt lubjata.
Eesti kuulub klimaatiliselt piirkonda, kus aurumine on aasta keskmisena sademete kogusest väiksem ja laskuva veevooga kaasneb arvestatava osa asendatavate katioonide (Ca2+, Mg2+, K+, Na+) väljaleostumine mulla ülemistest kihtidest. Muld happestub, kui mulla neelavast kompleksist pideval väljaleostumisel eemaldunud kaltsium asendub vesinikioonidega, mida annavad keemiliste ühendite lagunemisel mullas tekkivad mitmesugused happelised ühendid.
Kaltsiumi väljaleostumine on põhjustatud nii klimaatilistest tingimustest kui ka inimtegevusest. Eriti tundlikud on taimed mulla happesuse suhtes idanemisfaasis. See tähendab, et taimede arengus on väga suur tähtsus idanemiskeskkonnal.
Hädavajalik lupjamine
Mulla happesuse kõrvaldamiseks on vaja muldi lubjata. Sellega tõrjutakse vesinikioonid mulla neelavast kompleksist välja ja viiakse mulla küllastusaste taimedele soodsale tasemele. Mulla küllastusaste näitab, mitu protsenti mulla neelamismahutavusest moodustavad neeldunud alused. Kui mulla küllastusaste on madal (alla 50%), vajab muld tugevat lupjamist ja happelised väetised halvendavad tema omadusi. Enamikule kultuurtaimedele on mulla optimaalne küllastusaste 80% ja liikuvat kaltsiumi, millel on küllastusastmes täita olulisim osa, peab mineraalmuld sisaldama sel juhul vähemalt 1500 mg/kg.
Eriti peaksid idanemiskeskkonnale tähelepanu pöörama otsekülvitehnoloogia kasutajad, sest väetiste kasutamine ning orgaanilise aine kuhjumine ja lagunemine tekitavad mulla ülemises kihis mitmesuguseid happeid, mis muudavad kaltsiumivaesemad mullad kiiremini ja kergemini happeliseks. Happeline keskkond on soodne kasvulava ka mitmele haigustekitajale, nt ristõielistel võib tekkida kapsanuuter, teravilju võivad kahjustada seenhaigused jne.
Seega on muldade lupjamine ka üks integreeritud taimekaitse meetoditest ja aitab hoida keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise vajaduse madalamana.
Põldude olukord üsna halb
Miks ajal, mil nõudlus põllumaa järele üha kasvab, langeb kasutatava maa kvaliteet? Kuidas peatada ning lahendada mulla kvaliteedi halvenemise probleem?
Vaatamata aastaid kestnud nõuannetele on muldade lupjamine küll mõnevõrra edenenud, kuid olukord põldudel on Põllumajandusuuringute Keskuse korraldatava mullaseire viimastel andmetel siiski üsna halb – muldade happesus ja selle neutraliseerimiseks vajaminev lubjakogus üha kasvab.
Seireandmed kajastavad 550 000 hektarit toetusalust maad. Teist sama palju jääb rohumaade näol aga uuringust välja, kuna neile toetused ei laiene. Seetõttu on tagasihoidlik ka põldude lubjatarbe määramine, mis annab infot põldude n-ö tervisliku seisundi kohta ja võimaldab lubjata vastavalt iga põllu vajadusele. Praegu saab põldude olukorrast sageli aimu sagenevatest vihjetest, et vili ei taha kasvada ning rohumaad (ja ka muud maad) on jaanipäeva paiku rebasekarva punased, sest maad on vallutanud väikene hapuoblikas, mis on mullahappesuse indikaatortaim.
Parem muld, parem elukeskkond
Üks oluline mulla seisundi näitaja on mulla kaltsiumisisaldus. Kaltsiumipuudus nõrgendab eelkõige taimede juurestiku arenemist, millest omakorda sõltub vee ja toitainete omastamine ning mulla sügavamates kihtides leiduvate varude kasutamine. Lupjamisel paraneb mullas nii õhu- ja veerežiim kui ka orgaanilise aine akumulatsioon, mis omakorda aitab hoida toitaineid ja vett. Paranenud keskkonnas on mikrobioloogiline tegevus intensiivsem, mis samuti parandab mulla seisundit. See omakorda aitab säilitada meie elukeskkonda.
Pikka aega n-ö võlgu elamise tõttu on muldade lupjamiseks vajaminev lubjakogus kasvanud nii suureks, et vaja on otsustavat tegutsemist. 550 000 ha põllumaa lubjavajadus on 240 000–300 000 tonni kaltsiumkarbonaati (CaCO3), millele lisandub umbes 60% rohumaade arvelt. See tähendab, et Eesti põllu- ja rohumaade aastane lubjavajadus on ligi 450 000 tonni kaltsiumkarbonaati. Kuidas tulla toime sellise lubjakoguse põllule toimetamisega, kui aastal 2017 jõudis põllule vaid 50 000–60 000 tonni? Probleem ei ole kergete killast, aga edasilükkamine teeb lahenduse leidmise veelgi raskemaks.
Hea teada
- Lubiväetiste külvi on soovitatav teha ajal, kui põld kannab ja taimiku kõrgus on alla 20 cm. Seega on parim aeg enne kevadkülvi, eriti lubjalembeste kultuuride puhul (raps jt). Kevadkülvi alla sobivad hästi peentolmjad ja toitaineid sisaldavad tuhad ja nende segud, samuti lubjakivi sõelmed. Kui lubiväetise (lubjakivi) külv tehakse künni alla, siis on hea seda korrata kevadel enne külvi, kuid pigem külvata künni peale.
- Sügisel on hea lubjata lubjakivi sõelmetega, samuti peentolmjate tuhkadega. Viimaseid on soovitatav kasutada taliviljadele. Lubiväetist ei maksa viia künni alla, kui ei ole kavas lupjamist kevadel korrata. Mulla hapestumine on intensiivsem mulla ülemises kihis. Seemnete idanemine ja toitainete omastamine sõltub suuresti mulla happesusest ja seetõttu on ülemise kihi happesuse neutraliseerimine esmatähtis.
