Mida toob põllumajandusele õhusaasteainete vähendamise programm?

Eesti ammoniaagi heitkoguse statistika näitab, et 2016. aastal tulenes 89% ammoniaagi heitkogusest (10,56 kilotonni) põllumajanduslikust tegevusest. Vaatamata sellele, et võrreldes 1990. aastaga vähenes ammoniaagi heitkogus 54%, oli see 13% suurem kui 2005. aastal. 62% ammoniaagi heitkogusest oli seotud põllumajandusmaa kasutusega (eelkõige mineraalväetiste ja sõnniku laotamine) ja 38% pärines sõnniku käitlemisest.

Ammoniaagi heitkoguse suurus sõltub põllumajandusloomade arvust, nende (eriti piimalehmade) produktiivsusest ning lämmastikväetiste kasutamisest, aga ka loomade pidamistingimustest, sööda kvaliteedist, sõnnikukäitlustehnoloogiatest ning väetiste laotustehnoloogiatest. Seega tuleb Eesti põllumajanduse arendamisel silmas pidada, et edasine tootmismahtude suurendamine tuleb lahti siduda ammoniaagi heitkogusest.

Keskkonnaminister kinnitas 29.03.2019 oma käskkirjaga nr 1-2/19/276 teatavate õhusaasteainete heitkoguse vähendamise riikliku programmi aastateks 2020–2030. Selles kajastuvad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2016/2284/EL sätestatud heitkoguste vähendamise kohustuslikud ja valikulised meetmed.

Lähtuvalt erinevatest rahvusvahelistest juhenditest ja EL-i direktiividest sobivad põllumajanduses ammoniaagi heitkoguse vähendamiseks järgmised meetmed:

• Lämmastiku käitlemine kogu lämmastikuringet arvestades. See suurendab lämmastiku kasutamise efektiivsust ja vähendab selle kadu nii ammoniaagi kui ka teiste keemiliste ühendite kujul, eelkõige väheneb lämmastiku ülejääk. Lisaks ammoniaagi heitkoguse vähenemisele on sel eeldatavasti positiivne mõju ka mullale, veele ning tootmise efektiivsusele.
• Kariloomade söötmise strateegiad. Ammoniaagi heitkogust on võimalik vähendada, kui vähendada toorproteiini osatähtsust söödaratsiooni kuivaines vastavalt loomaliigile ja arengu- või tootmisetapile.
  Vähesaastavad sõnnikulaotustehnikad. Nende puhul võib eristada kaht peamist võimalust: 1) pind, millelt võib tekkida ammoniaagi emissioon, peaks olema võimalikult väike ja sõnniku muldaviimine võimalikult kiire; 2) ammoniaagi emissiooni intensiivsuse vähendamine sõnniku pH ja ammooniumi kontsentratsiooni alandamise kaudu.
• Vähesaastavad sõnnikuladustamistehnikad. Nende puhul võib eristada kolme peamist võimalust: 1) sõnnikuhoidla ammoniaaki emiteeriva pinna pindala vähendamine; 2) ammoniaagi emissiooni intensiivsuse vähendamine sõnniku pH ja ammooniumi kontsentratsiooni alandamise kaudu; 3) ladustatud sõnniku oleku minimaalne rikkumine aeratsiooni vältimiseks.
• Vähesaastavad loomapidamise süsteemid. Võimalik on sõnnikuga kaetud pinna pindala vähendamine, st loomade pidamise ruumide hoidmine võimalikult kuiva ja puhtana, allapanu kasutamine, uriini kiire eemaldamine ning väljaheidete ja uriini kiire eraldamine, õhu liikumiskiiruse ja temperatuuri vähendamine sõnniku kohal, sõnniku pH ning temperatuuri vähendamine, sõnniku kuivatamine (eriti linnukasvatuses), ammoniaagi eemaldamine heitõhust, karjatamise aja suurenemine.
• Mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramine. Peamine eeldus on võimalikult väike pind, millelt võib tekkida ammoniaagi emissioon. Teisisõnu tähendab see mineraalväetiste muldaviimist.

Pole täielikke andmeid

Hiljutises uuringus analüüsisime direktiivis 2016/2284/EL sätestatud ammoniaagi heitkoguste vähendamise meetmete rakendamise võimalusi Eestis. Pikemas perspektiivis on enamik neist Eestis rakendatavad. Samas tuleb arvestada, et ammoniaagi heitkoguste aruandluses (inventuuris) kajastamiseks on vaja usaldusväärsetele andmetele tuginedes teada, milliseid tehnikaid ja süsteeme kasutatakse meie taime- ja loomakasvatusettevõtetes.

Näiteks puudub täpne ülevaade lämmastiku sisendite ja väljundite kogustest Eesti põllumajanduses, mis on vajalik kogu lämmastikuringet arvestava lämmastiku käitlemise meetme jaoks. Samuti ei ole täpselt teada, milline on Eestis toorproteiini sisaldus kariloomade söödaratsiooni kuivaines ja millised on põllumajandusloomade tootlikkust arvestades toorproteiini vähendamise võimalused söödaratsiooni kuivaines. Vähesaastavate loomapidamise süsteemide meetme rakendamise võimalikkus sõltub loomakasvatushoonetes kasutatavatest lahendustest, kuid terviklik ülevaade neist puudub.

Nende kolme meetme rakendamine nõuaks eeldatavalt küllalt palju aega ja investeeringuid ning nende mõju ammoniaagi heitkoguse vähendamisele avalduks pikema aja jooksul, mis võib olla takistuseks Eesti ammoniaagi heitkoguse vähendamise kohustuse täitmisel. Samas on tegemist süsteemsete meetmete ja lahendustega, millega võib kaasneda ka muu positiivne keskkonna- ja majanduslik kasu, nii et neid ei tohiks kõrvale jätta.

Meil pole palju aega

Arvestades Eesti kohustuslikku ammoniaagi heitkoguse vähendamise ajaraamistikku, peavad rakendatavad meetmed olema suhteliselt kiire mõjuga.

Kiire mõjuga meetmeteks saab pidada vähesaastavaid sõnnikulaotus- ja ladustamistehnikaid ning mineraalväetiste kasutamisest tekkiva ammoniaagi heitkoguse piiramist. Vastavad tehnoloogiad ja lahendused (nt sõnnikuhoidlate katmine, läga sisestuslaotus, mineraalväetise andmine kombikülvikuga) on Eestis osaliselt juba ka kasutusele võetud.

Vähesaastavate sõnnikulaotustehnikate meetmel on potentsiaali oluliselt vähendada ammoniaagi heitkogust, kui minna üle vedelsõnniku sisestuslaotuse tehnoloogiale (ammoniaagi heitkogus väheneb 70–90%) ja/või viia nii vedel- kui ka tahesõnnik võimalikult kiiresti mulda (võimalikult kiirel mulda viimisel väheneb ammoniaagi heitkogus 90%; kui viia sõnnik mulda nelja tunni jooksul, siis väheneb ammoniaagi heitkogus ainult 45–65%). Selle meetme rakendamiseks vajalik tehnika on põllumajandustootjatel osaliselt olemas, kuid riiklikul tasandil tuleks soodustada nende meetodite kasutuselevõttu kõigil põllumajandustootjatel.

Mis puudutab vähesaastavaid sõnnikuladustamistehnikaid, siis Eesti vedelsõnnikuhoidlad (nii laguunid kui ka rõngasmahutid) on praegu kaetud valdavalt loomuliku koorikuga, kuid ammoniaagi emissiooni vähendamiseks oleks tõhusam asendada loomulik koorik nn hermeetilise kattega (ammoniaagi heitkogus väheneb 80%), ja võimalusel katta tahkesõnnik plastikkattega (võimaldaks vähendada ammoniaagi heitkogust 60%).

Mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramise võimalustena nähakse kas karbamiidi- ja ammooniumipõhiste väetiste kasutamise keelamist või nende kasutamise meetodite muutmist. Näiteks väheneb ammoniaagi heitkogus väetiste külviaegsel muldaviimisel koos seemnetega (sissekülvi meetod) 80–90%.

Vähem saastamist eeldab üle 100 miljonilist investeeringut põllumajandusse

Vastavalt õhusaasteainete vähendamise programmile on Eestis perioodil 2020–2030 eelistatumad just vähesaastavad sõnnikulaotus- ja ladustamistehnikad ning mineraalväetiste kasutamisel tekkivate ammoniaagi heitkoguste piiramine. Sobilikud meetodid oleksid:

• lohisvoolikuga laotatava veiste ja sigade vedelsõnniku osatähtsuse vähendamine ning avatud või suletud lõhega sisestuslaotuse osatähtsuse suurendamine;
• laguunides ja ujuvkattega rõngasmahutites ladustatava veiste ja sigade vedelsõnniku osatähtsuse vähendamine, kinnistes mahutites ladustatava veiste ja sigade vedelsõnniku osakaalu suurendamine;
• taimekasvatuses mineraalväetiste laotamisel kiire muldaviimise ehk otse- või kombikülvikute kasutamise suurenemine.

Nende meetodite ulatuslikumaks kasutuselevõtmiseks tuleb põllumajandussektoris teha märkimisväärseid investeeringuid. Ammoniaagiheitmete vähendamiseks vajalike investeeringute, kaasnevate tulude ja kulude analüüsimisel lähtusime mitmest eeldusest. Neist peamised on:

• sigade arv ning piimalehmade arv ja produktiivsus suurenevad aastani 2030;
• lisanduva vedelsõnniku ladustamiseks rajatakse uued kinnised rõngasmahutid (mahuga 4500 m3 ja kasutusefektiivsusega 96%);
• vedelsõnnikuhoidlad peavad mahutama 8 kuu sõnniku koguse;
• investeeringute maksumuse arvestamisel aastani 2030 korrigeeriti 2018. aasta hindu vastavate sisendite hinnaindeksite keskmise juurdekasvuga viimasel 10 aastal;
• projekteerimise ja asjaajamise kulud, laguunide utiliseerimise kulud (transaktsioonikulud) moodustavad kokku 15% uute sõnnikuhoidlate rajamise maksumusest;
• lisaks vedelsõnniku sisestuslaotuse seadmetele on vaja soetada sobivad traktorid;
• otsekülvi tehnoloogiaga kaasneb võrreldes künnipõhise mullaharimisega masintööde kulu kokkuhoid, kuid lisandub taimekaitsevahendite kulu.

Analüüsi tulemusena selgus, et kõige kulukam meede on kaetud vedelsõnnikuhoidlate rajamine ja olemasolevate rõngasmahutite katmine, mis koos transaktsioonikuludega maksaks aastail 2019–2030 kokku 92 miljonit eurot.

Investeeringute vajadus perioodil 2019–2030 on kokku 120,8 miljonit eurot.

Investeeringud vedelsõnniku sisestuslaotuse seadmetesse ja neid vedavatesse traktoritesse maksaks samal perioodil kokku 19,8 miljonit eurot. Analüüsis lähtuti eeldusest, et põllumajandustootjad tellivad sisestuslaotuse teenusena.

Otsekülvi tehnoloogia ulatuslikumaks rakendamiseks oleks aastatel 2020–2030 vaja külvikute soetamiseks 20,9 miljonit eurot. Lisaks suureneks kulu taimekaitsevahenditele 7,2 mln euro võrra, kuid masintööde kulu väheneks 47,7 mln euro võrra. Kokku väheneks kulud 19,7 miljoni euro võrra. Investeeringute vajadus perioodil 2019–2030 on kokku 120,8 miljonit eurot.

Ammoniaagi heitkoguse vähendamise meetmete efektiivsuse ja majandusliku tõhususe analüüs näitas, et mitmed tegurid suurendavad analüüsi määramatust:

Ammoniaagi heitkogust vähendavad meetodid vajavad täiendavat uurimist, kuna paljude meetodite mõju ei ole veel piisavalt uuritud. Samas võivad need meetodid olla väga perspektiivikad, suure mõjuga ja kulutõhusad.
Vaatamata sellele, et Eesti põllumajandustootjad on alates 2001. aastast teinud väga suuri investeeringuid nii ehitistesse, rajatistesse kui ka seadmetesse, puudub neist ning neis kasutatavatest tehnoloogilistest lahendustest piisavalt täpne ülevaade, mistõttu võivad ammoniaagi heitkoguste inventuuri alusandmed olla liiga üldised ning heitkoguste suurus üle hinnatud.

Vajalike investeeringute prognoos lähtub põllumajandustootmise ulatuse, intensiivsuse ja kogutoodangu prognoosidest, kuid nende prognooside aluseks ei ole majanduslikult põhjendatud (st turuhindade muutumist, poliitika mõju ja trende arvestavad) mudelid.

Ammoniaagi heitkogust vähendavate meetmete puhul tuleks arvestada ka mõju kasvuhoonegaaside emissioonile, mullastikule, pinna- ja põhjaveele, elurikkusele ja tootmise efektiivsusele.