Maaeluminister Arvo Aller lubab Brüsselis seista selle eest, et Eesti põllumeeste otsetoetused jõuaksid Euroopa keskmisele lähemale. Eestil ja teistelgi väiksemate toetustega riikidel on selle saavutamiseks idee, mis nn vanadele Euroopa riikidele ilmselt ei meeldi.
Olete minister olnud kaks kuud: millistele teemadele on tulnud kõige rohkem aega pühendada?
Peamiselt on toimunud arutelud Euroopa Liidu (EL) uue eelarveperioodi 2021–2027 üle, samuti olen tegelenud siseriiklike toetuste teemaga. Tähelepanu on saanud rohelepe ja selles sisalduv programm Farm to Fork ehk põllult taldrikule. Siin on palju täpsustamist vajavat, millega tuleb lähiajal hakata intensiivsemalt tegelema.
Mullu 10. detsembril, kui ametisse astusite, kogunesid põllumehed Toompeale. Neil oli selleks mitu põhjust: valitsus oli taganenud lubadusest leida 15,3 miljonit eurot top-up’i maksmiseks ja teiseks rõhutati, et ka EL-i uuel eelarveperioodil kipuvad me otsetoetused jääma alla EL-i keskmise. Milliseid samme kavatsete astuda, et Eesti põllumajandustoetused jõuaksid kiiremini EL-i keskmise lähedale?
Selles suhtes on asi kriitiline, et meie toetused on sügaval allpool EL-i keskmist. Eesti positsioon on ja jääb selliseks, et liigume otsetoetuste võrdsustamise suunas ja oleme ses asjas teinud koostööd naabritega Lätis, Leedus, Poolas ning Lõuna-Balkani riikides. Aga kuna üldraamistikku (mitmeaastast EL-i finantsraamistikku ehk pikaajalist eelarvet – toim) pole kokku lepitud, on maaelu osa teadmata.
Kuid me läheme välja sõnumiga, et soovime liikuda ühtse otsetoetuse skeemi suunas. 24. veebruaril toimub Varssavis kohtumine põllumajandusvolinikuga (Janusz Wojciechowski – toim), kutsutud on 12 liikmesriiki (Austria, Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Rumeenia, Slovakkia, Poola, Portugal, Balti riigid, Soome), kellega teeme ettepaneku otsetoetuste võrdsustamiseks ja volinik pidi välja tulema ideega, kuidas seda saavutada. Seda ideed on huvitav kuulda, sest võrdsustamiseks on vaja lisaraha.
Eesti tahaks kokkulepet, aga on selge, et me ei lepi kunagi kokku, kui kelleltki tuleb hakata raha ära võtma. Kui aga raha kuskilt juurde ei tule, siis peaks kehtima mõistlikkuse printsiip – osade riikide otsetoetuste tase on alla keskmise ja nemad tahaksid jõuda keskmisele lähemale või üle selle, teistel on toetused üle keskmise. Selleks, et kõigi toetused võrdsustada, võiksid vastu tulla need riigid, kelle toetuste tase on üle keskmise.
Välja töötamisel on ühtse põllumajanduspoliitika (ÜPP) üleminekumäärus. Eesti on seisukohal, et üleminekuperiood järgmisele ÜPP-le peab piirduma aastaga. Millal selgub, kas saame üheaastase ülemineku või tuleb leppida kaheaastasega?
Me ei tahaks üldse üleminekuperioodi, aga eeldatavalt tuleb see siiski üheaastane. Täpsemalt selgub siis, kui uue perioodi finantsraamistik saab paika. Ülemkogu (EL-i riikide juhtide tippkohtumine – toim) toimub Brüsselis veebruari lõpus, kui seal suudetakse finantsraamistik paika panna, siis on aasta lõpuks üleminekuperioodi pikkus – kas üks või kaks aastat – selge.
Ma ei taha pessimist olla, kuid ilmselt uuel perioodil EL-i toetused vähenevad: kas ja mida on ses osas valitsusel võimalik teha, et Eesti põllumeeste konkurentsivõime ei väheneks?
Eesti põllumajandusele tuleb leida lisarahastust EL-i meetmete kaudu. Näiteks maaelu arengukava II meetme ehk investeeringutoetuste abil, samuti saame keskkonnameetmete kaudu anda põllumeestele võimaluse taotleda oma maadele lisarahastust.
Aga riigieelarvest otse ei toetata?
See tähendab jälle lisanõuete tegemist. Kindlasti läheme riigieelarve strateegia arutelule põllumajanduse tugiteenuste toetamiseks raha juurde küsima, et saaks toetada teadus-arendustegevust, turu-arendust, asendusteenistust, mesilasperesid jne.
Olgem ausad, top-up praegusel kujul on põllumeeste suhtes ebaõiglane (15 aasta taguste referentsaastate tõttu – toim) ja riigieelarvele koormav. Seetõttu on tugiteenuste rahastamine parem viis toetamiseks.
Keskkonnaaktivistid levitavad mõtteviisi, et põllumehed mürgitavad keskkonda väetiste ja taimekaitsevahenditega ning inimesed peaksid hakkama taimetoitlasteks, sest nt veisekasvatuse ökoloogiline jalajälg on suur. Kas siin peaks riiklikult selgitustööd tegema?
Täiskasvanud inimesed otsustavad ise, kuidas nad toituvad. Mürgitamise kohta võiks ju öelda, et inimene mürgitab end ka suhkrut ja soola süües, aga selle kohta me ütleme, et see on toidu maitsestamine. Kui kaitseme taimi teiste invasiivsete kultuuride eest, siis millegipärast nimetatakse seda mürgitamiseks.
Taimekaitsevahendid on piisavalt kallid, nii et ükski põllumees ei hakka oma raha pritsi läbi põllule laotama. Pealegi – inimene võib põllu ääres vaadata, et näe, pritsitakse midagi põllule, aga võib-olla antakse pritsides hoopis lisaaineid, nt aminohappeid või vedelväetist. Nii kasvab taim tugevaks ning taimekaitsetööd polegi enam vaja teha.
Kas põllumehed ja ministeerium peaksid avalikkusele rohkem selgitama, mida põldudel tehakse?
Kindlasti. Võime mõelda ka niipidi, et Eestis on palju rohumaid, kus saab veistele – nii piimakarjale kui ka lihaveistele – rohusööta toota. Meie lihaveised ja piimakari on väga hinnatud, järelikult saame veisekasvatuse kaudu oma maad väärindada.
Valitsus otsustas nn sinise kütuse väärkasutamise vähendamiseks luua ostuõigusega isikute registri. Millal uus sinise kütuse ostmise kord kehtima hakkab?
Kõige varem 2021. aastal, kuid hiljemalt 2022. aastal. Arvestused näitavad, et riigil on väärkasutuse vähendamisega võimalik saada umbes 4,5–5 miljonit eurot lisaraha aastas. See motiveerib kindlasti registrit looma, sest registri loomiseks on esmase investeeringu summa 600 000 eurot ja edaspidi oleks haldamiseks vaja igal aastal 200 000 eurot.
Kui saaksime tänavu hakata PRIA juurde registrit looma, võiksime järgmisel aastal juba tulemusi näha. Kütuse värvimine jääb, et üles leida väärkasutajad. PRIA registris olevad põllumajandustootjad ja kutselised kalurid saavad soodustuse kütuse ostmise hetkel ja limiite ei kehtestata.
Kuidas tuua inimesed maale elama ja elavdada maaettevõtlust?
Eelmise ministri algatatud väga suurepärane programm elavdada nii maaettevõtlust kui ka inimesi maale tagasi tuua on nüüd nimetatud ümber programmiks „Kodu maale“. See on mõeldud nii neile, kes maal juba elavad ja tahaksid oma elujärge parandada, kui ka uutele tulijatele, kes soovivad maapiirkonda kodu rajada.
Eesmärk on eraisikute toetamine – et loodaks pere ja töökohad. Alustame „Kodu maale“ programmiga, kui saame selleks riigieelarvest raha. Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) strateegia on juba muudetud ja see annab võimaluse kohe, kui raha eraldatakse, hakata valitsuse otsusega rakendama maale elama minekut toetavaid programme. Olgu siis eluaseme soetamise või renoveerimise, maapiirkonnas ettevõtluse arendamise või maakapitali osas. Näiteks „Kodu maale“ ja maakapitali programmi sidudes saab pere kodu maapiirkonda ja vajadusel ka maad, et alustada tootmistegevust.
Mart Järvikul oli plaan suunata MES-i 100 miljonit eurot. 50 miljoniga ostaks MES maad, mida asunikele välja rentida või müüa ja 50 miljonit läheks asunikele laenudeks. Kas summad on samaks jäänud?
100 miljonit oli mõeldud viieks aastaks. Esimesel aastal võiks 10 miljoniga alustada ja kui on huvi, siis raha juurde anda. Kuid maale peab inimene tahtma tulla – ei piisa sellest, et me teeme toote ja kõik kohe jooksevad maale.
Teede olukord on kindlasti üks tähtsamaid asju, sest liikumisvõimalus peab maal olema. Teed on vaja musta katte alla saada, et liikumine tõmbekeskuste ja elukohtade vahel oleks hea. Riik või kohalik omavalitsus peavad teede eest hoolitsema.
Kuid teedeehitus ei ole maaeluministeeriumi pädevuses…
Saan sõnumi viia valitsusse ja öelda, et see teema on oluline.
Kas maaelu nime kandev ministeerium vastutab praegu maaelu kui terviku arendamise eest või on vastutus killustatud?
Vastutus pole mitte killustatud, vaid ära jagatud. Riigihalduse minister tegeleb regioonidega kogu Eestis, keskkonnaministeerium tegeleb ressurssidega, mis on maaettevõtluse põhikomponent. Maaeluministeerium tegeleb ressursi kasutajatega ehk maaettevõtjate ja kalameestega.
Riigihalduse minister tegeleb praegu konsolideerimisega. Maaeluministeeriumi haldusalas liidetakse selle raames põllumajandusamet ja veterinaar-toiduamet üheks ametiks. Regioonide mõistes jäävad asjad samamoodi, aga struktuuri efektiivsus tuleneb sellest, et tootjal on uuest aastast n-ö üks värav, kust sisenedes saab asjad ära ajada.
Liigse bürokraatia teemal on põllumehed aeg-ajalt kurtnud. Kas nüüd hakkab bürokraatia vähenema?
Bürokraatia vähendamine oli EKRE üks lubadusi – näiteks kui ühte kohta andmeid esitame, siis ei peaks enam mitmesse muusse kohta esitama. Tuleviku mõttes on väga oluline suurandmete projekt – et kui ühte kohta andmed esitada, siis liiguvad need ka teistesse asjakohastesse andmebaasidesse.
Samas jõustus sel aastal taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse säte, mille kohaselt peab ettevõtja esitama põllumajandusametile 30. juuniks andmed kasvatatava põllukultuuri sordi kohta. Põllumehed on segaduses, miks seda vaja on?
Seadus tõepoolest kehtib ja nüüd tuleb vaadata, kuidas teha andmete esitamine põllumajandustootja jaoks mõistlikuks. Arutelud sel teemal käivad ja läheme ka maaelukomisjoni, et asja veel selgitada. Mina ei näe, et riigi kohustus oleks neid andmeid koguda. Konsulendina aga ütleksin, et väga hea, mulle tuleb tööd juurde, sest paljud tootjad ei jõua neid andmeid esitada või unustavad selle ära. Kuid riigi seisukohast see pole hea, sest bürokraatia ja administreerimise mõttes on see liiga kulukas ja ei täida eesmärki, mida tahetakse saada.
Mida tahetakse saada?
Riik tahaks saada ülevaadet, mida ja kui palju kasvatatakse, aga küsimus on, mida riik nende andmetega peaks peale hakkama? Sordikasvataja huvi on teada saada, kui palju tema sorte kasvatatakse ja sordiesindajad saavad esmased tasud sert-seemne müügist.
Nii et pigem peaks see olema tootjaorganisatsioonide ja seemnekasvatajate omavaheline kokkulepe.
Kas maaeluministeerium näeb metsandust ja põllumajandust kui ühtset maaelu tervikut?
Eks ta moodustab terviku, sest paljud talunikud ja põllumehed on metsaomanikud ning mitmed MAK-i meetmed on seotud metsandusega.
Kas ühistegevuse toetamine on oluline mõlemas sektoris?
Kindlasti. Samas metsandus on teise ministeeriumi hallata ja meie oleme niimoodi seotud, et talunikud ja põllumehed, kes omavad metsa, on meie hallata.
Valitsuse volitused lõpevad kolme aasta pärast. Oletame, et on aasta 2023 ja Teilt küsitakse: mida kasulikku tegite Eesti maaelu jaoks? Mida tahaksite vastata?
Neid asju on palju. Tahaksin, et uuel eelarveperioodil ei saaks keegi öelda, et minister jättis midagi tegemata Eesti toetuste läbirääkimisel. Tahaks, et maaeluministeeriumi allasutused oleksid talunikele partnerid ja me ei peaks vaidlema, kas esitame andmed viite eri kohta, vaid saaksime kõik ühes kohas tehtud. Tahaksin olla uhke selle üle, et Eesti põllumajandustootjad on oma valdkonnas esirinnas, uutele tehnoloogiatele avatud ja innovatiivsed ning panustavad oma tegevusega keskkonda.
Olulisim on inimeste maale jäämine, tingimuste loomine, kus nad ise saavad hakkama. Maapiirkonnas olijaid ja sinna tulijaid tuleb toetada kodude rekonstrueerimisel ja rajamisel. Eks sektoris on erimeelsusi, aga maapiirkonnad ja põllumehed võiks olla uhked ministeeriumi üle, kes kaitseb nende huve. Kõige tähtsam on, et sektor oleks elujõuline ja tööhõive säiliks.
