Ilmselt poleks keegi meist osanud 2020. aasta alguses ka oma pöörasemas unenäos näha, et peagi saame omal nahal tunda maailma suurust ja väiksust.
2020. aasta alguses oli majanduse olukord Eestis ja valdavalt ka mujal maailmas hea. Mitmed ettevõtted tegid investeerimis- ja laienemisplaane, tööpuudus oli Eestis läbi aegade madalaim ja inimeste tarbimine varasemast suurem, osadel ka suisa läbimõtlematu, lähtudes Louis XV ütlusest, et pärast mind tulgu või veeuputus. Aga ei tulnudki veeuputust, vaid tuli hoopis koroonaviirus, nagu pauk luuavarrest koos sellega kaasnenud majanduskriisiga.
Kes oleks eales uskunud, et detsembris Hiinas alguse saanud viirusepuhang tekitab olukorra, kus terve maailm on märtsi keskpaigaks justkui lukku keeratud. Euroopa sisepiiride ja meie jaoks eriti olulise Poola lukku minek tekitas olukorra, kus hakati endalt küsima, kauaks meil tegelikult toitu jätkub? Sagedamini tuli jutuks toidujulgeolek ja üha rohkem kõneldi kohaliku toidutootmise tähtsusest. Enam ei kehtinud varem levinud arusaam, et kõik, mida me ise ei suuda või taha kasvatada, saame Poolast tuua.
Kaevikusõda meediatsirkuse saatel
Üle aastate hakkas peavoolumeedia rohkem tähelepanu pöörama Eesti põllumajanduse ja toidutootmise olulisusele. Kuigi toidutootmine jätkus ka kriisi ajal, ei jätnud kriis põllumajandust puutumata. Ühest küljest toimus tootjatele sisendite hinnalangus, aga teisalt andsid meie põllumajandusele kõige suurema löögi piirangud, mille tõttu välistööjõudu (eelkõige ukrainlasi) ei lasta siiani Eestisse. Paraku sai sellest probleemist ka suur meediatsirkus, kus kaevikusõjas olevad poliitilised jõud ja põllumajandustootjate esindajad ei suutnud konstruktiivselt koostöös probleemile lahendust leida. Ja paraku said meediatsirkuses põhjendamatult sõimata nii poliitikud kui ka põllumajandustootjad.
Kriis tõi selgelt välja ka selle, et peretalud, kes ei sõltu välistööjõust, said tootmisega hõlpsamalt hakkama. Suured põllumajandusettevõtted, kelle sõltuvus välistööjõust on suurem, sattusid aga vastakuti tööjõuprobleemidega. Soovimata kuidagi vähendada suurte põllumajandusettevõtete panust Eesti toidutootmisesse, tuleb siiski tõdeda – koroonakriis näitas, et traditsioonilistel peretaludel on Eesti põllumajanduses kindel roll.
Toidujulgeoleku seisukohalt on äärmiselt oluline meie maapiirkondade mitmekesisus ning elujõuliste väike- ja keskmise suurusega põllumajandustootjate olemasolu, kes kasutavad valdavalt peresisest tööjõudu või piirkonnas elavaid Eesti inimesi. Meie põllumajanduspoliitika peaks Euroopa Liidu uuel finantsperioodil senisest enam keskenduma peretalude toetamisele, et maapiirkonnas elamine oleks jätkusuutlik.
Noored peaks saama käed külge panna
Paraku peame tunnistama, et põllumajandus ei ole väga populaarne ettevõtlussektor, kuhu noored tahaksid tööle tulla. Oma kogemusele tuginedes võin öelda, et toredad meediakampaaniad põllumajanduse populariseerimiseks on kindlasti vajalikud, kuid tegelik huvi tekib reaalse positiivse kokkupuute kaudu – on see siis õpikülastus mõnes talus, avatud talude päeval osalemine või agroturismi talu külastamine.
Ministeeriumitel, esindusorganisatsioonidel ja koolidel on koos vaja leida lahendusi, sest kui me ei paku noortele võimalust asjakohast infot saada, siis neil ei pruugi tekkida huvi asuda kutsekooli või kõrgkooli põllumajanduseriala õppima. Näiteks minu õde, kes sel aastal lõpetas 12. klassi, ei teadnud veel aasta alguses, mida ta soovib õppima minna. Koroonakriisi ajal hakkas ta iga päev laudas käima, et meie perele kuuluvaid lihaveiseid talitada. Tänaseks on ta avastanud, et teda huvitab loomakasvatus ja põllumajandus ning ta plaanib oma tuleviku siduda just selle erialaga.
Kokkuvõttes on meil vaja pikaajalist ja põhjalikku plaani, kuidas lahendada Eesti põllumajandussektori sõltuvus välistööjõust ja tuua üha rohkem noori põllumajandusettevõtlusega tegelema.
