Pajumäe talus õpitakse igast kriisist

Viljandimaal Mulgi vallas asuvast Pajumäe talust on Läti piirini kilomeeter, Tallinna aga 200 kilomeetrit. Siin on tunne, nagu oleksid maailma serval või omaette kuningriigis. Nutikalt arendatud talus on näha enam kui 30 aasta töö vilju.

Pajumäe talu lugu algab talude tagastamise ajast 1980. aastate lõpus, mil tänavu jaanipäeva paiku oma 80. sünnipäeva tähistanud Arvo Veidenberg esivanemate põlistalu tagasi sai ning seda koos perega taastama asus. Alguses kasvatati istikuid, aga peatselt hakati tegelema piimakarjaga. Esmalt tehti seda tavapärasel kombel nagu kõik teisedki – piim saadeti kombinaati ja selle edasine saatus unustati.

1998. aastal kukkus Vene kriisi tõttu suur osa piimatootmisest kokku, sest hetkega kadus seni põhjatuna tundunud Vene eksporditurg. Oli vaja hakata mõtlema, mida edasi teha ja kuidas olukorrast välja ujuda. Pajumäe talus sai just sel ajal alguse oma piima lõpp-produktideks ümbertöötlemine. Esimesed tooted olid kohupiimad ja jogurt, mis on seni sortimendis. Arvati, et olukord on ajutine ja tootminegi oli miniatuurne.

Nimelt pandi tootmine püsti ajutistesse ruumidesse, mis olid planeeritud hoopis lüpsja eluruumideks. Läks aga nii, et ajutisest tootmisest kujunes alaline tootmine tervelt 20 aastaks. Vahepeal toimus põlvkonnavahetus – talu juhib nüüd Viljar Veidenberg ja isa Arvo on nõunikustaatuses. Viljari eestvedamisel ehitati uus ja palju suurem meierei. See töötleb ümber kogu oma lehmadelt saadava piima ja tänu sellele on Pajumäe talu immuunne piima kokkuostuturu hoovuste suhtes.

Uue meierei aeg

Pajumäe talus on Holsteini tõugu lüpsilehmi 80 ja umbes 120 veist on järelkasvuks. Maad on loomade jaoks 400 hektarit. Piima annavad prouad päevas kokku umbes 2000 liitrit. Piimatootmise eest hoolitseb neli inimest ning üheksa töötajat kannab hoolt piima maitsvateks mahetoodeteks väärindamise eest.

Viljar Veidenberg selgitab, et ka logistika tehakse ise – kaks korda nädalas sõidab kaubaauto Tartusse ja neli korda nädalas Tallinna. „Saab küll siit maailmalõpust majandada. Eks Tallinna külje alt oleks logistika odavam, aga mis teha – nii on,“ ütleb ta.

Talul on oma müügiletid Tartu ja Viljandi turgudel, kaup on saadaval paljudes ökopoodides, Selverites, Rimides, Coopides, Stockmannis, Tallinna Kaubamajas jne. Pajumäe tallu põikavad tihti sisse ka turismibussid, sest siin saab vaadata kogu piimanduse tootmis­ahelat – lehmadest lõpptoodanguni välja.

Taluperemehe sõnul on meierei ehitatud väikese kasvamisruumiga ja igatepidi nutikalt, näiteks energiat saab meierei kõrvalasuvast päikesepargist. Erinevaid tooteid on Pajumäe talul 70, kui aga arvestada ka eri suuruses pakenditega, siis tuleb nimetusi kokku 150. Tootmine käib käsitsi ja meiereis toimuvat saab jälgida seinasuuruste akende kaudu.

Tootmine käib meiereis kuus päeva nädalas, sest nii mitu korda nädalas läheb kaup ka poodide poole teele. „Üldiselt on inimestel piimatoodete ostmiseks ikka raha, isegi kui see on veidi kallim mahetoode nagu meil,“ ütleb Viljar Veidenberg. „Koroonakriisi ajal aga oli näha, et müük poodides langes, sest lihtsalt ei käidud enam nii palju kauplustes.“

Just siis tehtigi kiiresti teoks mõte e-poest. Viljar selgitab, et piimatoodete müügi muudab keeruliseks külmaahel, mis ei tohi katkeda. „Omnivaga neid tooteid ei saada ehk et kõik, mis tellitakse, viime ka ise kohale,“ sõnab ta. „Kuna meie autod nagunii sõidavad ja oli näha, et kauplustes müük langeb, panime koduleheküljel toodetele hinnad juurde ja lisasime kaardi oma autode teekonnast. Selle ääres elavad inimesed saavad meie kaupu tellida. E-pood läks käima suure hooga – alustasime müüki märtsi viimases kolmandikus ja aprillis oli müük väga aktiivne. Hiljem, kui inimesed läksid tagasi tööle ja hakkasid ka rohkem kauplustes käima, müük veidi langes. Kogemus siiski – head kriisi ei saa raisku lasta!“

Tööjaotus talus

Küsin peremehelt ka selle kohta, kuidas on Pajumäel rollid jaotatud. „Mina ja isa tegutseme siin. Isa elab siinsamas ja tal on kogu aeg töödel-tegemistel silm peal. Praegu on ta küll rohkem nõuandja rollis ja eks me muidugi arutame kõik asjad alati läbi,“ räägib Viljar Veidenberg. Ta ise pendeldab Pajumäe talu ja Paikuse vahet, sest Viljari pere elab Paikusel ning kaasa töötab Pärnus logopeedina.

„Mõned päevad nädalas olen siin, mõned seal. See ongi hea, sest tegelikult on talupidamisega väga kerge ennast täielikult tööde alla matta. Märkamatult juhtub nii, et töötad kella viiest hommikul üheteistkümneni õhtul ja ikkagi ei lõpe tööd kunagi. Aga mina tulen siia kui tööle ning planeeringi aega vastavalt sellele.“

Viljar räägib, et tal ei olnud talus üles kasvades ja kogu talupidamisega seonduvat rabelemist nähes-kogedes mõtet, et tema võiks ettevõtmist juhtima hakata ning isa elutööd edasi viia.

„Ei olnud mul suurt unistust saada põllumeheks, pigem mõtlesin ikka, et saaks siit kõrvalisest kohast suurde ja laia maailma, mis tundus nii ahvatlev. Mul ei olnud pärast keskkooli väga selget sihti ja nii ma maaülikooli põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist õppima läksingi. See tundus tuttav,“ räägib ta, jättes tagasihoidlikult mainimata, et ta ülikooli cum laude lõpetas.

Pärast aastast linnatiiru (Viljar töötas veterinaar- ja toiduametis – toim) tuli ta maale tagasi ja võttis talu juhtimise üle. „Olen väga rahul! Ettevõtte juhtimine on põnev ja mitmekesine tegevus, alates turundusest lõpetades tootmistehnoloogiaga. Ka meierei rajamine oli hästi huvitav ja arendav aeg,“ ütleb Viljar. „Traktorirooli jõuan küll harva, minu töö käib enamasti arvuti ja telefoniga.“

Töötajad ümbruskonnast

Töötajate teema on põllumajanduses kuum ja ukrainlastega seonduv puudutab ka Pajumäe talu. Enamik siinseid töötajaid on ümberkaudne rahvas, üks neist käib ka Lätist.

„Jah, meil on ka oma ukrainlased. Mis teha, ma ei leia ümbruskonnast loomade söötjat. Mõtlen just sellist inimest, kelle peale saan alati loota,“ ütleb Viljar. „Meil oli siin üks asendaja söötmise peal, aga ikka juhtus, et helistati pühapäeva hommikul kella kuue ajal, et loomi vaja söötma minna, sest töötaja pole lihtsalt tööle ilmunud.“
Küsin ka Pajumäe tulevikuplaanide kohta. Viljar ütleb, et idee on teha selliseid tooteid, mida suur tööstus kunagi teha ei saa, sest ta on liiga suur. „Meile meeldib, et meil on oma klientidega side. Eksporti läheb meie kaupa praegu minimaalselt, Lätis oleme käinud kontakte otsimas, kuid sealne huvi on olnud üsna leige. Pole hullu, sest tundub, et Eesti rahvale meie kaup maitseb,“ ütleb Viljar.

„Ega kullaauk meie ettevõtmine pole ja kunagi ei tule olukorda, kus omanikud kaugelt palmi alt vaid käskusid jagavad. Kogu raha, mis me siin teenime, paneme ettevõttesse tagasi ja kogu aeg on midagi vaja välja vahetada. Praegugi ootavad masinad järjekorras. Nii on see Eesti põllumajanduses igal pool.“

Ökosahver: Pajumäe taluga on mõnus koostööd teha

Pajumäe rahvaga on väga mõnus asju ajada – just nii arvab Jaanika Pajumaa Ökosahvrist. Pajumäe talu ja Ökosahvrit seob aastatepikkune koostöö. Ökosahver oli Tallinnas esimene ökopood, kes Pajumäe piimakraami müügile võttis.

„Klientidele väga meeldivad nende tooted. Kõige suurem hitt on toorpiim, aga ka mustikajogurt, kakaokohupiim, kuslapuu kohupiimakreemid ja -jogurtid,“ sõnab Pajumaa. „Põhitooted on neil pika ajalooga, aga kogu aeg katsetavad ka uute maitsetega.“

Pajumaa ütleb, et Ökosahvri kliendid on teadlikud ja maksujõulised. „Varem töötasin Rimi „Talu Toidab“ müügialaga, mis samuti müüb mahetooteid, kuid seal oli rohkem tunda, et vaadatakse hoolega toodete hinda,“ sõnab ta. „Oli näha, et rahvas ostis mahetooteid rohkem kuu alguses, kui palgad laekuvad. Tihti hakatakse mahetooteid ostma siis, kui perre sünnib esimene laps – temale tahetakse kõige paremat.“

Pajumaa sõnul on Pajumäe taluga hea koostööd teha, sest suhtlus on ladus ja mõistlik. „Meil on sealse tehnoloogiga juba nii hea koostöö, et isegi kui unustan tellimuse teha, paneb ta ikka põhiasjad meie poole teele, et letil tühja kohta ei tekiks,“ toob ta näite. „Ka arusaamatused saavad kiiresti klaaritud. Kui juhtubki, et mõni kaup on ebakvaliteetsem, saame ruttu mõistlikud kokkulepped ja tasaarveldused.“