Padise külje all suguvõsa põlistalu majandav Ando Eelmaa leiab, et põllumehe tegevus peab seisma mitmel jalal, nii et üks tegevusharu toetaks teist. Ise ta just nii teebki: majandab metsa, kasvatab lihaveiseid, toodab siidrit, ja püüab selle kõigega võimalikult loodusthoidvalt hakkama saada.
Ando on Harjumaa loodeosas asuvas Korjuse-Vanapere talus sündinud ja teab, et enne teda on vähemalt kümme põlvkonda esivanemaid samas paigas maad harinud. „Inimesed, kes on olnud pikemalt maaga seotud, saavad aru, et mitte ainult sina ei oma maad, vaid ka maa omab sind. Teatud mõttes oled nagu maa ori – mina mõtlen küll vahel, et ma ei saa ju olla esimene, kes siinse talupidamise järjepidevuse katkestab!“
Nii polnudki Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud maade erastamise puhul küsimust, kas sellest osa võtta või mitte. Esmalt saadi tagasi 52 hektarit, praeguseks on aga Korjuse-Vanapere talu maavaldused 1600 hektari ringis, kaks kolmandikku sellest metsamaa. Talu kõrval maantee ääres laiub päikesepark, mille ligi 300 mWh suurusest aastatoodangust müüakse lõviosa ära, sest Korjuse-Vanapere talul kulub enda tarbeks aastas umbkaudu 15 mWh elektrienergiat.
Kuid läheme tagasi üheksakümnendatesse aastatesse. Metsandusharidusega Andol põllumajandusega tegelemine esialgu ülemäära hästi välja ei tulnud. „Püüdsime kartulit ja teisi köögivilju kasvatada, aga korralikku tehnikat meil polnud ja kiiresti sai selgeks, et köögiviljakasvatusega tuleb kas väga põhjalikult ja suurelt tegeleda või loobuda,“ meenutab Ando üheksakümnendaid aastaid.
Kuna juurikakasvatusest ei tulnud midagi välja, anti oma maad ümberkaudsetele põllumeestele rendile. Hiljem on aga maad tagasi enda kasutusse võetud ja rohumaid juurdegi renditud, sest 2005. aastal alguse saanud lihaveisekasvatuseks kulus rohkem rohumaid marjaks ära.
Mahe lihaveisekasvatus
Algusest peale on lihaveiseid kasvatatud mahedalt: aasta läbi õues peetavad Herefordi ja Gallovei tõugu loomad nosivad soojal ajal karjamaadelt suupärast, talvel saavad heina, silo ja mineraale, kuid lisa- ega jõusööta nende menüüst ei leia.
Kui Lääne-Inglismaalt pärit Hereford on nii maailmas kui ka Eestis kõige levinum lihaveisetõug, siis Šotimaa päritolu Gallovei nii tuntud pole. Erinevalt Herefordist pole Gallovei tõugu veistel sarvi, lisaks on nad väga pilkupüüdvad, sest paljudel jookseb kere keskelt läbi lai valge triip. Tõuaretusega pole Korjuse-Vanapere talus tegeletud, ka ei ole sajapealine kari jõudluskontrollis.
Nüüd on aga Ando sõnul käes aeg hakata lihaveisekasvatust kokku tõmbama. „Mulle ei meeldi teha asju, mida kellelegi vaja pole, ja tundub, et veiseid pole Eestis vaja. Võib-olla need, kes on tublisti investeerinud ja orienteerunud ekspordile, näevad sel tulevikku. Meie võtsime algusest peale suuna maheveisekasvatusele ja liha Eestisse müümisele, aga selle tasuvus pole kunagi väga hea olnud. Ilma toetusteta oleksime lõpetanud päevapealt,“ nendib Ando. Eks pane i-le täpi ka järjest kõvemini kostvad looduskaitsjate hääled – loomakasvatus kui keskkonda kurnav tegevus – samuti Euroopa Liidu regulatsioonid.
Nii ongi Korjuse-Vanapere talus küpsenud plaan saata osad loomad rannaniite hooldama – loodushoiutööle, nagu ütleb Ando – ja ülejäänud leiavad koha lihasõprade toidulaual. „Kuna tõuloomad nad pole, siis on vähe lootust, et keegi neid oma karja täienduseks tahab,“ selgitab Ando tagamaid.
Karjamaa asemele mets
Pärast veisekasvatusega lõpparve tegemist jäävad osad karja- ja heinamaad vabaks ning kuna põllumaadeks nad ei sobi, on plaanis neile aladele ajutiselt mets istutada. „Teeme vihatud puupõllu,“ muigab Ando, ja selgitab et tegelikult ei peaks see teema stigmatiseeritud olema, sest puitu on meil vaja ja puidutootmine põllumaadel käib üsna kiiresti.
„Ma olen katseid teinud: natuke üle 20 aasta tagasi põllule istutatud lehtpuukultuurist on praeguseks kasvanud tõsine mets, mis kümne aasta pärast on raiumiseks valmis, nii et sellest saab vineeri toota. Kvaliteetpuidu kasvatamine kehvematel maadel konkureerib tasuvuselt viljakasvatusega, kusjuures ilma toetuseta,“ rõhutab Ando.
Arusaadavalt on kõik metsandusse puutuv Eesti Erametsaliidu juhatuse esimehe ametit pidavale Andole väga südamelähedane. Ta on veendunud et puit on tulevikumaterjal – nii ehituses kui ka naftast valmistatud toodete asendajana.
„Peame panema asjad hierarhiasse – metsandusvastane kampaania looduskaitse sildi all annab vastupidise mõju sellele, mida justkui tahetakse saavutada. Meie, inimesed, konkureerime muu elusloodusega mitte ainult metsaraie käigus, vaid ka põllutöödel, maanteedel ja igal pool mujal. Aga kas keelame siis viljakasvatuse ja autoga sõitmise ära? Lindude pesitsusajal metsade majandamise keelamist ei nõua meilt otseselt keegi – ei linnudirektiiv ega mõni muu õigusakt – nii et oleme vagamad kui paavst ise,“ leiab Ando.
Inimest ja loodust ei lahuta
Eesti looduskaitse vajab Ando hinnangul põhjalikku reformi. „Me ei peaks kaitset väärivat loodust aia taha lukustama, vaid inimene ja loodus peaksid samal territooriumil koos hakkama saama. Seda ei saa teha käskude ja keeldudega, vaid õpetades ning juhendades maaomanikke – põllumehi, metsaomanikke, aiapidajaid. Kõike tuleb teha mõtestatult ja kahjusid minimeerides, sest inimest loodusest lahutada ei saa.“
Eesti kasemahl itaallaste toidulaual
Teinekord saavad pikaajalised ärisuhted alguse juhusest. Ando Eelmaa meenutab, et paarkümmend aastat tagasi otsis üks Itaalia kaupmees võimalust hakata oma kodumaal kasemahla müüma. Käis selle sooviga Eestiski ja jõudis pärast mitut tulutut kohtumist lõpuks Andoni. Nüüd näkkas – Korjuse-Vanapere talu kasemahl leidis tee Toscana maakonda, peamiselt apteekidesse. Kasemahla müüdi veinipudeli mõõtu taaras – sellest jagus nädalaseks kuuriks, kui päevas manustada 100 grammi kasemahla. „Eks see oli hea turundus, sest peale vee kasemahlas suurt midagi ei olegi – sellele omistatud tervistavad omadused ei ole tõenduspõhised,“ muigab Ando.
Kasemahla ekspordi kiire lõpp
Kuid itaallastele eestimaine kasemahl meeldis, nii et Korjuse-Vanapere talu eksport ulatus aastas 60 000 liitri kanti. Koroonaviirus tegi aga kasemahla ekspordile kiire lõpu. „Kasemahl on toode, mille järele puudub otsene vajadus. COVID on inimeste vajadusi oluliselt kärpinud ja ka kasemahl on üks neist asjadest, mida enam tingimata tarvis pole.“
Kevaditi lastakse kase- ja vahtramahla siiski endiselt, kuid väiksemas mahus, sest mahla joovad ära kodumaised tarbijad, kelle arv ülemäära suur pole. Loodus aga tühja kohta ei salli ning nii on ka Ando ja tema kaasa Angelika nüüd rõhku pannud siidriteole.
Siidrimaja endises hobusetallis
Esimesed siidrivalmistamise katsetused tegi Ando kümmekond aastat tagasi. Siis hakati ka õunapuid istutama ja nüüd laiuvad puud seitsmel hektaril. Sorte on katsetatud üle 70, nende seas nii vanu eesti sorte kui ka spetsiaalseid siidritootmiseks aretatud sorte. Üks oli algusest peale kindel – tooraine peab olema enda kasvatatud ja mahe. „Pole mõtet teha sellist siidrit, mida saavad valmistada ka teised. Meie omapära on meie sordid ja maa, millel puud kasvavad. Siin Padise kandis on väheviljakas pinnas, nii et noore õunapuu õuntel on vana puu viljade maitse,“ toob Ando välja.
Siidri valmistamine on pika vinnaga protsess – sügisel korjatud õuntest pressitakse mahl, mis laagerdub vaatides tuleva aasta märtsi-aprillini. Seejärel villitakse jook pudeleisse ja kõige varem saab see müügiküpseks jõuluks. Kloostrimetsa kaubamärgi all turustatakse nii kuiva mulliga kui ka mullita siidrit. Tõsi, too mullita, 2018. aastal villitud jook pole küll praegu sortimendis, aga kuna kandis põnevat nime – Seaaia siider – väärib mainimist. Nimelt sai Seaaia siider oma nime õunaaia naabruses vabapidamisel olnud sigade mälestuseks – kuid juba tükk aega pole kärssninade õues pidamine lubatud ja ka Korjuse-Vanapere talus annab seapidamisest aimu vaid siidripudelile trükitud silt.
Kloostrimetsa siidrimaja toodang on mahe ja maht mõned tuhanded pudelid aastas. Lisaks tehakse siidriäädikat ja siidriželeed – tegemist on tahke siidriga, kust alkohol välja keedetud ja mis maitseb hästi näiteks röstsaial või koos juustuga. Siidri kõrvale mekkimiseks otsekui loodud. Terviseks ja head isu!
Kommentaar: Põhjalik ja keskkonnateadlik inimene
Kommentaar: Põhjalik ja keskkonnateadlik inimene
Kaire Jakobson, pommeljee, Siidrimaja perenaine
Sain Andoga tuttavaks neli-viis aastat tagasi, kui ta hakkas siidrit valmistama. Minu meelest on Ando põhjalik, keskkonnateadlik ja väga sõbralik inimene.
Rääkisime Andoga palju sellest, millist siidrit teha, kuidas teistest eristuda – sest siidrit võib teha igaüks, jätad mahla tuppa lauale seisma ja saadki kääritatud joogi. Ando aga otsustas tegutseda mahedalt ja samm-sammult edasi liikudes.
Kõigepealt tellis ta välismaalt spetsiaalsed siidriõunapuude sordid ja istutas need kümnemeetrise vahega maha – intensiivtootmises on puudel paar meetrit vahet. Teiseks ei forsseeri ta puude viljakust väetiste kasutamisega – tal on kannatust oodata, kuni puud hakkavad aastatega rohkem vilju kandma.
Kolmandaks teeb ta siidrit nii nagu õiged meistrid kunagi – ta ei lisa kultuurpärmi, vaid siider käärib pärmiseene abil, mida leidub õunakoore pinnal, siidrimeistri näppudel ja õhus. Samuti ei lisata Kloostrimetsa siidrile suhkrut. Siidrimaailmas öeldakse sellise siidrivalmistamise protsessi kohta minimum intervention cider ehk minimaalse sekkumise teel valmistatud siider – seda on keerulisem teha kui nn tavalist siidrit.
Kõige krooniks võitles Ando Kloostrimetsa siidrile välja ka mahemärgistuse. Lisaks väärib mainimist, et Andol on huvitav esteetiline silm – ta on oma majapidamisse rajanud tehisjärve ja -saare. Iga mees midagi sellist ei tee.
