Muld on elus, ja mitte pelgalt koht, kuhu taim juured ankurdab, vaid peamine taimede toiteelementide allikas.
Kui väetistega lisa ei anna, siis piirab saagitaset mulla toiteelementide varu. Erand on lämmastik, mida eelkõige liblikõieliste juurtel toimetavad mügarbakterid suudavad õhust juurde siduda.
Konkurentsivõimelise saagi tagamiseks ning mulla ja seda ümbritseva vee ja õhu kvaliteedi säilitamiseks peab väetamine tagama mulla tasakaalustatud toiteelementide bilansi. Veekaitse seisukohast pööratakse suuremat tähelepanu lämmastiku (N) ja fosfori (P) bilansi arvestusele, ent agronoomia ja tasuvuse vaates on oluline ka teiste hädavajalike taimetoiteelementide arvepidamine. Kui bilanss jääb kauaks miinusesse, siis ollakse justkui võlgu ja mulla toimekus saab pärsitud. Kui aga bilanss, ja seda eelkõige lämmastiku puhul, on ülekülluses, siis on oht toitainete kaoks kas leostumise või lendumise teel. Seetõttu kasutatakse N- ja P-bilansi näitajat põllupidamise keskkonnamõju ühe indikaatorina.
Lämmastiku üleküllus lämmatab kasumi
Tootja seisukohalt on aga veelgi tähtsam, et toitainete bilansi üleküllus tähendab ka otsest rahalist kahju. Viimaste aastate viljelusvõistluse andmete analüüsist selgus, et N-bilanss oli kõige tugevamas seoses kohaga tulukuse edetabelis. Mida suurem oli bilansi üleküllus, seda viletsam oli kasum. Talinisu näitel oli kõigil kasumiedetabeli viimastele kohtadele platseerunud põldudel bilanss üle 45 kg N/ha ja talirapsi põldudel üle 100 kg N/ha. Seega toiteelementide ja rahalise bilansi vahel on paljugi ühist ning teadliku väetamisega kasumit optimeerides saab samal ajal ka keskkonna- ja mullasõbralik olla.
Toiteelementide bilansi arvestamiseks on mitmeid meetodeid. Praktikas on kasutusel enamasti lihtsustatud arvestus, kus bilanss leitakse sisendite ja saagikoristusega põllult eemaldatud elementide koguste vahena. Sisendina võetakse enamasti arvesse kasutatud mineraal- ja orgaanilised väetised, liblikõieliste poolt õhust seotud N ning osadel kultuuridel ka seemnetega mulda viidud elementide kogused. Sellisel üldistatud põhimõttel saab arvestust pidada nii regiooni, riigi, ettevõtte/talu kui ka põllu tasandil.
Toiteelementide bilanss tasub välja arvutada
Toiteelementide taimede poolt omastamise, mulda fikseerimise ja kadude protsessid toimuvad mulla mikrotasandil. Praktikas pole siiski võimalik ega otstarbekas mikrotasandil toiteelementide bilanssi arvestada, küll on aga seda asjakohane teha põllu tasandil. Põllu toiteelementide bilansse saab kasutada nii väetamise planeerimiseks kui ka potentsiaalse keskkonnamõju hindamiseks. Talu või riigi keskmised bilansinäitajad ei pruugi tegelikust mõjust aimu anda, sest ilusa keskmise taga võivad peituda suured ekstreemsused.
Eesti põllumajandusmaa keskmine lämmastiku üldbilanss on OECD/EL-i tunnustatud metoodika alusel olnud viimasel kümnendil 25–40 kg N/ha. Sellist mõõdukalt positiivset bilanssi võib lugeda väga heaks ka keskkonna seisukohalt. Sellise keskmise taga on reaalsus loomulikult palju kirjum, ja põlde, kus bilansid on tasakaalust väljas ning kus on parendusruumi, leidub meil kindlasti.
Mitmetel hinnangutel võiks lämmastikubilanss lämmastikukadude riski vähendamiseks olla alla 50 kg/ha. Loomulikult tuleb tõlgendamisel arvestada väetiseliikide ja ajastuse eripärasid. Näiteks vedelsõnniku kasutamisel on lämmastikubilansi üleküllus seotud suurema kadude riskiga kui stabiliseerunud komposti kasutamisel. Viimase nelja aasta viljelusvõistluse üldistusena saab öelda, et teraviljade hea saagitaseme korral jääb lämmastiku üldbilanss üleküllusesse siis, kui lämmastiku kasutusnorm on üle 160–220 kg/ha.
Bilansikalkulaator
Selleks, et lihtsustada tootja jaoks põllu tasandil N, P ja kaaliumi (K) bilansi arvestamist, on maaülikoolis valminud kalkulaator. Sisendandmetena on vaja tavapäraseid põlluraamatus kajastatavaid andmeid: kultuur, kasutatud väetised, põhikultuuri saagikus, põhumajandus. Konkreetsetele tingimustele paremini vastava N-bilansi tulemuse saab, kui sisestada saagi planeeritud või tegelik proteiinisisaldus.
Tulemuste kohta annab kalkulaator sisulised hinnangud siis, kui sisestada mulla andmed: lõimis, samuti orgaanilise süsiniku, P- ja K-sisaldus. See võimaldab väetamise tasakaalukust ja tõhusust hinnata mulda arvestavalt. Lämmastikubilansi tõlgendamist ja väetamist saab eristada lähtuvalt mulla orgaanilise süsiniku sisaldusest. Suurema orgaanilise aine sisaldusega mullad on paremini lämmastikuga varustatud ning saagikuse, tasuvuse ja keskkonnahoiu seisukohalt saab hea tulemuse väiksemate väetisenormidega. Vedelsõnniku ja/või mineraalse N-i kasutamisega kaasnev N-bilansi küllus on orgaanikarikastel muldadel seotud suure leostumise riskiga.
Kalkulaatoris on eristatud hinnangud P- ja K-bilansile lähtuvalt nende elementide väetisetarbest. Mulla erisusi ja väetisetarvet võiks väetamise praktikas senisest ulatuslikumalt arvesse võtta ja põllupõhine NPK-kalkulaator pakub selleks tuge. Praegu saab kalkulaatorit kasutada Excelis, edaspidi on plaanis see integreerida e-põlluraamatute ja põllumajanduse suurandmete süsteemiga.
Vältida tuleb toitainete küllust
Meelis Värnik, KEVILI agronoom
ÜPP keskkonnatoetuse nõuete täitmiseks tehakse järjest rohkem mullaproove, kuid praegu ei suudeta sellega kaasnevat potentsiaali täielikult ära kasutada. Majandusliku konkurentsi tingimustes on oluline teada, milline on mullas olevate toitainete sisaldus. Ettevõtte tegevuse planeerimisel, eriti planeeritavate põllukultuuride saagikuse määramisel, on majanduslikust ja keskkonnaaspektist lähtudes tähtis kalkuleerida, millistes kogustes toitaineid põllule anda.
Tähelepanu tuleb pöörata toitainetele, mida on mullas puudu. Siinkohal on oluline vältida toitainete küllust, mis lõpuks mõjub negatiivselt nii rahakotile kui ka keskkonnale. Seetõttu on toitainete kalkuleerimine hea abivahend. Lisaks on väetamise planeerimisel vaja hinnata ka seda, milline on mulla pH ja boniteet, kas planeeritud saagikus on reaalselt saavutatav või on väetamise asemel tarvis põldu lubjata või hoopis teha maaparandustöid.
