Põllumehe jaoks on pea kõik sisendid kallinenud ja enamasti mitte protsentides, vaid kordades. Kuidas toime tulla olukorras, kus hinnatõus võtab sõna otseses mõttes õhku ahmima ja tihtipeale pole vajaminevat isegi mitte hingehinna eest saada?
Tartumaa seakasvataja Aare Kalson on seakasvatusega tegelenud 1990. aastatest peale. Tema ettevõtetes on kogu lihatootmise ahel samades kätes: alates emiste seemendamisest ja põrsaste üleskasvatamisest kuni loomade tapmise, lihatoodete valmistamise ja mahamüümiseni. Lihatooteid valmistatakse oma pisikeses tööstuses ja müüakse Vasula Lihapoe kaubamärgi all oma poodides.
Sigadele ostetakse valmissööta ning see on Aare Kalsoni sõnul kallinenud kordades. „Samal ajal meelitavad kaubandusketid tarbijaid ostma sealiha lausa krooniaja hindadega,“ sõnab ta. „Vaid viimastel nädalatel on sealiha hind natuke tõusnud.“
Aare Kalson ütleb, et ta ei mäleta kunagi varem sarnast aega: mõni protsent hinnatõusu siia-sinna on normaalne, aga mitte iial pole olnud nii, et praktiliselt kõik – sööt, elekter, kütus – kallineb korraga ja kordades.
„Vene aja lõpus oli segadust palju ja väike jõnksatus käis läbi siis, kui kadus Venemaaga kauplemine. Sellest kõigest saime üle. Praegu aga ma ei näegi lahendust. Sügisene viljahind tuleb kindlasti kallis,“ nendib aastakümnete pikkuse seakasvatuse ja lihatööstuse majandamise kogemusega mees.
„Käisime seakasvatajatega maaeluministri juures ümarlaual, seal anti nõu, et tootke efektiivsemalt. Minu arvutuste järgi on praegu kõige efektiivsem üldse mitte selle alaga tegeleda,“ ütleb Kalson.
Kalson ütleb, et mõistagi on tal ettevõtjana kõik vähegi võimalikud hinnad fikseeritud, kuid ka see ei muuda suurt pilti. „Tootmises tuleb leida tasakaal sisendite ostuhinna ja toodangu müügihinna vahel. Ükskõik, kuidas ma ka praegu ei arvuta, ei oska praeguses olukorras jõuda tasakaaluni. Ega muud ei jää üle, kui tuleb hakata otsi koomale tõmbama.“
Kas aitaks mingit laadi toetus seakasvatajatele? „Ei, toetust pole vaja, aga peaks piirama odava doteeritud sealiha Eestisse sissevoolu,“ sõnab ta.
Kalli toote asemele kallis analoog
Kehtna Mõis OÜ tegeleb segapõllumajandusega. Toodetakse piima, mune ja teravilja. Ettevõtte juhatuse liige Märt Riisenberg nendib, et osasid söötasid ei saa enam isegi mitte kalli hinna eest. Rapsikook, mis enne maksis 250 eurot tonn, maksab nüüd 450 eurot. Samas suurusjärgus on kallinenud kõik valgusöödad: rapsisrott, sojakook, linakook.
„Ukrainast ei tule rekadega praegu midagi. Viimane koorem jõudis sealt meieni maad mööda 25. veebruaril. Väljavedu Ukrainast on praegu väga keeruline, sest Musta mere sadamaid ei saa kasutada,“ räägib ta. „Õnneks toodame veistele põhisööda, silo ja heina, ise. Selle tootmiseks on kulutused juba tehtud, kuid tänavuse aasta ostud järgmise perioodi jaoks on kõik juba palju kulukamad. Näiteks väetis on kallinenud kolm korda.“
Märt Riisenberg ütleb, et kõik tegevused lähevad järk-järgult kallimaks ja sellist asendust, kus kallinenud kauba asemele saaks võtta mõne odavama, polegi. „Ühe kalli asja asendame teise kalliga. Kalli rapsikoogi asemele pole midagi odavamat võtta. Hernes ja uba on küll kodumaised, kuid needki on kallinenud,“ sõnab ta. Märt Riisenberg lisab, et õnneks on piimahind ka tõusnud. „Meie jaoks on müügihind kasvanud 25 protsenti ja see on praegu võimaldanud üleüldist sisendite kallinemist taluda.“
Kehtna Mõis OÜ toodab ka mune ja munahinna üle võib tarbija Riisenbergi sõnul hetkel veel rõõmu tunda. „Munade tootmisega on asi veelgi karmim kui piimatootmisega. Kanade põhisööt on jõusööt ning selle komponendid on kõik kallinenud. Praegu toob munatootmine meile kahjumit,“ ütleb Riisenberg ja lisab, et üldiselt võttes pole tarbijal toidu hinnatõusust enam pääsu, sest vastasel juhul polegi võimalik toitu toota.
Märt Riisenberg nendib, et pole mõtet mängida ka mõttega, et toodame ju piima ja teravilja kaks korda omavajadusest enam ning sellega peaks olema õnn meie õuel. „Munade, sealiha või köögivilja osas pole olukord üldsegi nii roosiline ja me sõltume sisseveetavast,“ ütleb ta.
„Praegune aeg on mingis mõttes võrreldav 1990. aastate algusega, kui toimus samuti väga palju suuri muutusi lühikese aja jooksul.“
Märt Riisenberg
Sõnnik on vägagi hinda läinud
Lihaveiste- ja teraviljakasvatusega tegelev Andres Vaan leiab, et põllumeest aitab vee peal hoida mitme asjaga tegelemine. „Mahetootmine, tavatootmine, teravili, lihaveised,“ loetleb 2021. aasta põllumeheks valitud Vaan. „20 aastat on küll räägitud, et tuleb spetsialiseeruda, kuid praegune olukord näitab hoopis vastupidist.“
Lihaveiste koha pealt ütleb ta, et nendega pole tulnud suurt rikkust, kuid praegu ei ole kasvatajal ka märkimisväärset madalseisu, sest lihahinnad on tõusule pööranud. „Enamus meie lihaveisekasvatusest on mahe ja see meid päästab. Lihaveisekasvatuse üks võlusid on sõnnik, mille kasutamine praeguste väetise hindade juures on taas aktuaalseks muutunud. Kui seda korralik kiht põllule panna, on mitu aastat väetamisega hooletu,“ ütleb Vaan.
Päris mööda aga üleüldine hinnaralli lihaveisekasvatajast ka ei lähe. Kütuse hinnatõusu on raske alla neelata. Samuti on defitsiidiks muutunud mõned kaubad, millele asendust lihtsalt pole. „Näiteks on heinapallivõrgu ja silokile hind poole võrra tõusnud. Mõlemad aga on sellised tooted, et kui neid pole, siis kuidas sa heina ja silo teed?!“ räägib ta. Ühtlasi olid hiljuti suured probleemid Ad Bluega, seda polnud kuskilt saada. „Käidi lausa kanistritega tanklatest toomas,“ täpsustab Vaan.
Kodumaisest silost saab loomakarjadele võtmetähtsusega sööt
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja piimatoimkonna esinaine Pilleriin Puskar ütleb, et söötade hinnaralli sai hoo sisse juba eelmisel aastal. Juba siis tekkis osade söötade nappus, üks sellistest oli näiteks raps.
„Praegu oleme olukorras, kus hinnad aina tõusevad, aga ikka ei ole söötasid ja väetisi saada,“ sõnab ta. „Eks tuleb leida alternatiive. Õnneks paljudel suurematel põllumajandustootjatel on olemas pikaajalised lepingud sisendite ostuks, kuid mis saab siis, kui need läbi saavad, pole teada,“ nendib Pilleriin Puskar.
Ta ütleb, et praeguse olukorra taolist kogemust pole isegi pikaajalise kogemusega põllumeestel. „Toidutootmine on ala, mis peab olema stabiilne. Kui aga välised jõud ja teadmatus toimuvast on nii suured, on väga keeruline planeerida tootmist ja investeeringuid,“ sõnab ta. „Sisuliselt elatakse praegu üks päev korraga.“
Võidujooks ajaga kogub aina tuure
Puskar selgitab, et piimatootjad jooksevad praegu ajaga võidu, sest näha on, et ostusöötade osakaalu loomade ratsioonis tuleb vähendada ning leida asendused. Selleks on aega umbes kaks kuud, mil algab silotegemine.
„Asendused on olemas – teramaisil maisisilo, mille kasvatusega on meie põllumeestel head kogemused. Rohusilo saab edaspidi olema number üks sööt ja võtmeküsimus on silo õigeaegne tegemine. Varem ei juhtunud midagi, kui jäid esimese niite tegemisega hiljaks – ostsid siis silo asemele rapsikooki ja elu läks edasi. Enam aga sellist hilinemist endale lubada ei saa,“ räägib ta.
Pilleriin Puskar leiab, et põllumajandusel on ees seismas põhimõttelised muudatused. Kui varem on kogu aeg räägitud Eesti isevarustatusest toidutootmise osas, siis nüüd tuleb iga hinnaga püüelda isevarustatuse poole ka söödaahelas.
„Peame tegema kõik, et olla võimalikult vähe sõltuvad muust maailmast. Õnneks on meil väga sobiv kliima silokultuuride tootmiseks ja piisavalt maad, et toita ära oma piima- ja lihakari. On ka rapsikasvatust ja rapsitööstused, mis suudavad Eesti tarbeks rapsikooki toota,“ räägib Puskar.
Võib juhtuda, et praegune olukord puhub suurema hoo sisse ka koostööle. „Me oleme juba uues majanduskeskkonnas ja usun, et see paneb meid liikuma suurema koostöö suunas. Koostööd peavad tegema kõik toidutootmise osapooled: taimekasvatajad, loomakasvatajad, tööstus ja kaubandus.“
Karja vähendamiseks pole praegu põhjust
Pilleriin Puskar ütleb, et karja vähendamine ei ole praeguses kriisis teema. Selle põhjus on asjaolu, et piimahind on tõusnud.
Tema sõnul on sõda ja kriis pannud inimesed toitu hoopis teistmoodi suhtuma. „Hinnad tõusevad, kuid tarbijad saavad sellest aru, et see on vajalik julgeoleku ja isevarustatuse aspektist. Ma ei usu, et toidu sisetarbimises tuleb tagasilöök. Küll aga on hinnatõusu oodata sügisel. Kui eelmise aasta lõpus maksis ühe lehma söötmispäev 5,5 eurot, siis praegu on see 7,5 eurot ja liigub tõusuteel,“ ütleb ta.
„Samas näen, et ettevõtjad tunnetavad sisemist vastutust – me peame tootma oma toidu ise. Siin on nüüd oluline, et põllumees tunneks ka riigi toetust ja mõistvat suhtumist, olgu see siis seadusandlike regulatsioonide või rahaliste meetmete, näiteks kütuseaktsiisi alandamise kaudu,“ tõmbab Pilleriin Puskar otsad kokku.
