Euroopa Komisjon esitas 22. juunil ettepanekud looduse taastamiseks. Mh tahetakse vähendada keemiliste pestitsiidide kasutamist ja nendega seotud riske 2030. aastaks 50% võrra. Selleks esitati kaks määruse eelnõud.
Euroopa Liidu (EL) taimekaitsevahendite kasutamist reguleerib 2009. aasta direktiiv, mis direktiivile kohaselt annab eesmärgid ning jätab liikmesriikidele ruumi valida oma ühiskonnale sobilik tee. Paljud direktiivi sätted on üpris paindlikud, et saavutada sobiv tasakaal ühelt poolt inimese tervise ja keskkonna kaitse ja teiselt poolt taimekasvatajate põhjendatud huvide ning ka võimaliku avaliku huvi vahel.
Keskkonnaõiguse arendamisel ja selle elluviimisel peaks püüdlema tasakaalu leidmisele ettevõtlusvabaduse, sh taimede kaitsmise vajaduse ja keskkonna kaitsmise vahel. Mõlemad on olulised ja lausa põhiseaduslikku järku väärtused nii Eesti põhiseaduse kui ka EL-i põhiõiguste harta mõttes. Kuid seniseid, iga liikmesriigi oma tõekspidamisi tuleks austada ka edaspidi. Idee asendada eesmärke seadev ja soovituslikke juhiseid andev, kuid iga riigi eripära väärtustav direktiiv otsekohalduva ja kohustusliku määrusega, paneb mõtlema.
.jpg "heworitz")
Riikidele ei jäeta enam valikuvabadust
Ühelt poolt kõlab hästi idee elurikkuse kaitse suurendamisest kogu Euroopas, kuid teisalt teeb murelikuks kava muuta iga riigi väljakujunenud toimivad taimekasvatuse, sh taimede kaitse korraldamise traditsioonid praktiliselt olematuks. Pean silmas eelkõige kava mitte lubada riigil endal otsustada, kuidas hoida taimi tervete ja tugevatena, kaitstes neid samal ajal putukate, haiguste ja umbrohtude eest. Teisisõnu – kuidas tõlgendada ja rakendada integreeritud taimekaitse põhimõtteid.
Kuna ühel põllul sama kultuuri kasvatamisel võib esineda erinevaid tingimusi, siis pole olemas ühte ja ainsat töötavat retsepti. Integreeritud taimekaitse aga pakub mitmesuguseid võtteid, mida kombineerides saab leida sobiliku lahenduse. Uue kava kohaselt kontrollib Euroopa Komisjon (EK) integreeritud taimekaitse suuniste väljatöötamist, kiidab heaks nende rakendamise võimalikkuse ja kontrollib nende jõustamist. Seega ei oma sisulist tähendust iga riigi ekspertide koostatud integreeritud taimekaitse suunis, sest heakskiidu suuniste sisule annab EK. Piltlikult öeldes segab EK valmis ühe ja sama retsepti kõigi jaoks. Sisuliselt viib see olukorrani, kus EK teab põllumehest paremini, millal, kas ja kuidas tohib putukaid tõrjuda.
Taimekaitsevahendi kasutamise vähendamise kvoot
Komisjoni poliitikadokument „Euroopa roheline kokkulepe“, mis selgitab EK tegevusi kliimamuutustega võitlemisel, näeb ette eesmärgi vähendada EL-is poole võrra keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist ja nendest tulenevaid riske aastaks 2030. Samuti nähakse riikidele ette kohustus kehtestada riiklikud taimekaitsevahendite kasutamise vähendamise eesmärgid kindlaksmääratud parameetrite juures.
Et olla kindel, et iga liikmesriik liigub õiges suunas, seatakse piirangud, kuidas riigid võivad üldisest eesmärgist erineda, ent selleks peavad olema põhjendused. Neid põhjendusi saab seostada kas riikide seniste edusammudega keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise vähendamisel või taimekaitsevahendite kasutamise intensiivsusega. Intensiivsuse parameetri puhul vaadeldakse eelkõige keskmist taimekaitsevahendite kasutamist kilogrammides põllumajandusmaa hektari kohta. Kuid riiklik vähendamise eesmärk ei saa ühelgi juhul olla väiksem kui 35%.
Vähendamise eesmärgi edukust tahetakse hakata mõõtma metoodika järgi, mis põhineb turule lastud taimekaitsevahendis sisalduva toimeaine kogustel, mida kaalutakse ohuteguriga.
Eelnõu sõnastust ja üldisi statistilisi numbreid arvesse võttes kujuneks Eesti vähendamise kohustuseks tõenäoliselt 50%, ent lõplik arv selgub täpsemate arvutuste tulemusel. See kohustus lööb kõige valusamini eelkõige meie teravilja- ja rapsikasvatajaid, kuna Eestis on turule lubatud taimekaitsevahendid, mis sisaldavad tulevikus asendamist vajavaid toimeaineid ning need on seetõttu valemis kõrgema kaaluga, kui turule lastud toimeainete koguseid n-ö läbi kaalutakse. Sama probleemiga seisavad silmitsi Läti ja Leedu põllumehed.
Miks vähendamise eesmärk pole sobilik?
Kavandatud vähendamise eesmärk ei ole realistlik, kuna Eestis kasutatakse põllumaa hektari kohta märkimisväärselt vähem taimekaitsevahendeid kui EL-is keskmiselt. See metoodika viib sisuliselt selleni, et x aastal turule lastud taimekaitsevahendite kogused võrdsustatakse samal aastal kasutusse jõudnud kogustega. Kuid ühel aastal turule lastud kogused ei tähenda automaatselt, et maale toodud kogused samal aastal ka tarbitakse.
Teiseks ei arvestata toimunud muutusi kasvatatavate kultuuride lõikes. Näiteks Eestis kasvatati varem rohkem suviteravilju, mis nüüd on asendunud keskkonnasõbralike taliteraviljade kasvatamisega, mis on aga suurema taimekaitse vajadusega, sest vastasel korral taliteraviljad ei talvituks. Seega viib sellise metoodika kasutamine olukorrani, et riigis kasvatatavad kultuurid määrab Euroopa Komisjon. Samuti ei arvesta metoodika kasutatud ainete omadusi ning töödeldud ala suurust ja põllumajanduse tootlikkuse näitajaid.
Eelnõu ei anna vastust küsimusele, millisel viisil liikmesriigid näevad ette igale üksikule põllumehele taimekaitsevahendite koguselise vähendamise kohustuse, sh olukorras, kui põllumajandustootja muudab kasvatatavate kultuuride valikut või n-ö tuleb mahedast tavasse üle. Kui soovitakse saaki saada ja inimesi toita, siis tuleb põllumajandustootjatele anda vastavad tööriistad, mitte esitada põllumehele nõudeid ja kohustusi nende tööriistade väljamõtlemiseks.
Tundlike alade definitsioon on murettekitav, kuna Eesti jaoks tähendab see taimekaitsevahendite kasutamise keeldu nitraaditundlikul alal, kus meil on kõige viljakamad mullad ja tegeletakse valdavalt taimekasvatusega.
Taimekaitsevahendite keeld
Eelnõus nähakse ette, et taimekaitsevahendeid ei tohi kasutada tundlikel aladel, v.a karantiinsete kahjustajate (nt Erwiinia amylovora) ja invasiivsete liikide (nt karuputk) puhul. Nimetatud taimekahjustajad ei ole põllukultuuride kasvatamise seisukohast üldse tähtsad. Seetõttu on eelnõus toodud erand põllukultuuride kasvatajale sisutühi, kuid samas eelnõus toodud kohustused langevad peamiselt just põllukultuuride kasvatajate õlgadele. Piirang tekitab liikmesriikide vahel veelgi enam ebavõrdset konkurentsi ja toob kaasa teatud piirkondades toidu tootmise võimatuse. Toidujulgeoleku tagamine peab aga lisaks kliimaeesmärkidele olema prioriteet.
Eelnõu sunnib rohkem kündma
Kui taimekaitsevahendite kasutamist piiratakse või suisa keelatakse, tähendab see rohkem põllu kündmist. Mitmed uuringud on välja toonud, et künnipõhine mullaharimine halvendab mulla struktuuri ja kasulike organismide, nt vihmausside arvukust. Mida intensiivsem on mullaharimine (kündmine, kultiveerimine, äestamine jms), seda enam mulla orgaaniline aine mineraliseerub, mis viib mulla süsinikuvaru vähenemiseni ja suurendab CO2 emissiooni. Taimekasvatusest tekkivat süsiniku jalajälge on võimalik vähendada otsekülvi tehnoloogiat rakendades (väheneb töövõtete arv ja kütusekulu). Mulla liigutamine (harimine) ei taga olulist umbrohtumise vähendamist ega vähenda teatud taimekahjustajate arvu. Kündmine ei asenda ega lahenda olukordi, mida aitab lahendada eri taimekaitsevahendite kasutamine. Kündmisega on 20% ulatuses võimalik vähendada taimejäänustega levivaid taimekahjustajaid, kuid mitte putukaid. Jätkusuutliku põllumajanduse tagamiseks on vaja tehnoloogilisi, st ka taimekaitse lahendusi, mis tagavad süsinikuheite vähendamise, et saavutada kliimaneutraalsuse eesmärk.
Lõpetuseks leian, et Eesti rahvuslikes huvides ei saa EK algatatud roheline kokkulepe toimuda ükskõik mis hinnaga ning Eesti konkurentsivõime säilimine ja suurenemine peaks olema filter, mille põhjal iga otsust hinnatakse.
Glüfosaadi uus riskihinnang lükkub edasi
Euroopa Liidu kemikaaliamet (ECHA) ja toiduohutusamet (EFSA) teatasid, et nende glüfosaadi riskihinnang tuleb alles 2023. aasta keskel, kuigi glüfosaadi praegune heakskiit aegub selle aasta lõpuks. Viivitus on tingitud eelmise aasta suvel avaldatud hindamisaruande projekti kohta esitatud enneolematust arvust kommentaaridest.
Ajapikendus on vajalik
Kuna hindamine toimuks pool aastat pärast praeguse heakskiidu kehtivuse lõppu, peab komisjon pikendama glüfosaadi müümise ja kasutamise heakskiitu. Pikendada tuleb, et valdkond ei jääks pooleks aastaks reguleerimata, kuid tingimusel, et hindamisasutused ei leia vahepeal tõendeid glüfosaadist põhjustatud tõsise ohu kohta.
Glüfosaadi hindamisaruande projekti koostasid neli liikmesriiki – Prantsusmaa, Ungari, Holland ja Rootsi. Seejärel kutsusid ECHA ja EFSA sidusrühmi avalikul arutelul esitama dokumendi kohta märkusi. Ekspertide ja sidusrühmade esitatud kommentaarid ja lisateave moodustavad ligikaudu 3000-leheküljelise faili. See tähendab, et neli hindamisrühma riiki vajavad kommentaaride läbivaatamiseks ja hinnangu andmiseks lisaaega. Avalike arutelude käigus esitatud teabe ja kommentaaride suur hulk peegeldab sidusrühmade poliitiliselt polariseerunud seisukohti tõendite suhtes. Kui EL-i hindamisasutused olid varem jõudnud järeldusele, et glüfosaadi kasutamise ja suurenenud vähiriski vahel seost pole, on glüfosaadivastase kampaania korraldajad kritiseerinud hindamisasutuste tööprotsessi, kuna see põhinevat liiga tugevalt tööstuse tellitud uuringutel ja eiravat teaduslikke kaitseid.
Kõik saavad arvamust avaldada
Selge on igatahes see, et glüfosaadi heakskiit ei lõpe 2022. aasta lõpus. Sellised protseduurilised viivitused koos heakskiidu pikendamistega on EL-i regulatiivne tava ja protsessi venimine on pigem väga läbipaistva menetluse väljendus, mis annab kõigile huvitatutele võimaluse protsessis osaleda.
