Vahekultuurid kaitsevad mulda erosiooni eest, parandavad mulla struktuuri ja veehoiuvõimet ning seovad vabu toitaineid. Milliseid vahekultuure tasub külvata ja millist külvitehnoloogiat kasutada?
Neile küsimustele vastamiseks on Eestis tehtud üksjagu põldkatseid. Ühe neist korraldasid tänavu augustis eAgronom ja Rannu Seeme. Eesmärk oli katsetada erinevaid vahekultuure ja nende segusid, et teada saada nende kasvupotentsiaal Eesti tingimustes. Lisaks katsetati eri külvitehnoloogiaid.
Katsepõllul oli keskmiselt leetunud muld, lõimis on saviliiv – seega on tegu kerge mullaga. Enne katset kasvas põllul talinisu, mille saagikuseks tuli umbes kuus tonni hektarilt. Talinisu koristati samal päeval, mil vahekultuurid külvati ehk 8. augustil. Talinisu koristamisest jäi põllule põhukiht.
Külvati nii tuntud kui ka võõramaid kultuure
eAgronomi agronoomiline nõustaja Piibe Vaher rääkis, et külvamiseks valiti nii tuntumaid liike, nagu punane ristik, keerispea, kesaredis, talivikk ja tavaline kaer, kuid taheti proovida ka võõramaid kultuure, nagu Lifago tatar ja liivkaer (vt ka tabelit). Kõik katselapid olid kuue meetri laiused ja kasutati üldistele soovitustele vastavaid külvinorme.
Hiljem mõõdeti kõigi vahekultuuride maapealse biomassi saagikust, saates proovid laborisse kaalumisele. Piibe Vaher: „Laboritulemuste põhjal oli parima kuivaine saagikusega segu nr 4, mis koosnes keerispeast, talivikist, tatrast ja liivkaerast (domineerivad liigid olid keerispea ja talivikk; liivkaer jäi alarindesse ja panustas biomassi saagikusse minimaalselt ning mõõtmise hetkel oli tatar juba külmakraadide tõttu hävinud).“ Vaher lisas, et vahekultuuride seemnesegu koostamisel ongi kõige olulisem kombineerida eri kultuuride positiivseid omadusi. „Meie katsepõllu näitel paistsid enim silma keerispea (väga kiire algareng ja suur biomass), talivikk (liblikõieline lämmastiku siduja) ja kesaredis (võimsa sammasjuurega kultuur),“ tõi Vaher näite.
Vahekultuuride külvamise hinnast rääkides rõhutas Piibe Vaher, et kui kasutada omatoodetud seemet, siis on kulu väiksem. „Meie katses oli kõige kallim segu nr 2. Selle tegi kalliks taliviki kasutamine. Kui oleks kasutanud omatoodetud herneseemet, oleks see olnud kõige soodsam segu. Kõige odavam oli segu nr 3, mis koosnes mittetalvituvatest kultuuridest, aga kuna segu nr 3 ja nr 4 on sarnase hinnaga, kuid viimane on palju mitmekülgsem, siis soovitaksin pigem seda,“ rääkis Piibe Vaher.
Soovitustega jätkates mainis Vaher: „Vahekultuurid tuleb külvata võimalikult vara, hiljemalt augusti keskpaigaks, sest mida pikem on kasvuaeg, seda suurema biomassi nad suudavad kasvatada. Üksikutele liikidele tuleks eelistada segusid, sest nendes kombineeruvad eri kultuuride positiivsed omadused ja nii on väiksem võimalus, et külv ei õnnestu.“
Külvitehnoloogia määrab paljugi
Lisaks teadmisele, milliseid vahekultuure kasvatada, on oluline ka külvitehnoloogia. Rannu Seemne ja eAgronomi tehnoloogiakatses kasutati segu nr 4, külvi sügavus oli 1–2 cm ja külvinorm 25 kg hektarile. Katse jaotati neljaks: üks osa külvati peenseemnekülvikuga Autocast (MacDon heedril), teine otsekülvikuga (Horsch Avatar), kolmas hajuskülvis äkkega (Doublet Record) ja neljas tavakülvikuga (Horsch Focus).
eAgronomi agronoom-nõustaja Erika Lõhmuste nentis, et katses ei õnnestunud kumbki hajuskülviga variant (peenseemnekülvikud kombaini heedril ja äkkel), mis olid ka soodsaimad lahendused. „Peamiselt ei õnnestunud külvid seetõttu, et august oli ootamatult kuiv, esimene arvestatav vihm tuli alles kuu lõpus. Samuti mängisid rolli segus olevad liigid ja põllule jäänud eelneva kultuuri põhk. Hilisemas analüüsis leidsime, et liivkaer ei ole hajuskülvi kasutamisel hea kultuur, sest vajab paremat mulla ja seemne kontakti. Samuti oli probleemiks osaliselt põhuga seemnete kokkuvedamine, kus tekkinud põhuvaalude juures märkasime külvatud segus olnud taimede tihedat kasvu. Lasime määrata kuivkaalu nii tavakülviku kui ka otsekülviku lappidelt ja tulemus oli enam kui kahekordne erinevus saagikuses.“
Külvikatses kasutatud kultuurid
Külvitööde kulud
