Biogaasi ja biometaani tootmise kõrvalsaadust kääritusjääki kasutatakse peamiselt põllumajanduses orgaanilise väetisena. Lähema paari-kolme aasta jooksul kavandatakse Eestis uute biogaasitehaste ehitamist eesmärgiga toota biometaani, mistõttu muutuvad eriti oluliseks toorme saadavus ja tekkiva kääritusjäägi kasutusvõimalused.
Eesti Maaülikoolis valmis 2023. aasta detsembris uuring „Kääritusjäägi (digestaadi) ohutus, sobivus mullaparandaja või väetisena kasutamiseks ja kääritusjäägi kasutamise majanduslik tasuvus“. Teeme uuringu tulemustest kokkuvõtte.
Eestis tegutses 2023. aasta seisuga põllumajanduslikul toormel ehk peamiselt veise- või sea vedelsõnnikul kuus biogaasijaama (tänavu on neid juba rohkem – toim) ning üks koduseid ja toitlustusasutuste biolagunevaid jäätmeid töötlev biogaasijaam. Kõik nimetatud jaamad toodavad biogaasist biometaani.
Perspektiivi jagub
Uuringus oleme tuvastanud, et biometaani tootmisel on praegu peamine põllumajanduslik sisend peamiselt veiste vedelsõnnik, sest sellega on tagatud stabiilne toormevoog. Perspektiivikas on kääritada oluliselt suuremas mahus ka sea- ja linnusõnnikut.
Eestis võib pikemas perspektiivis osutuda probleemiks looma- ja linnusõnniku kättesaadavus, sest põllumajandusloomade ja -lindude arv on aastate lõikes olnud suhteliselt stabiilne ning ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi prognoosid näitavad pigem arvukuse püsimist või vähenemist, kuid põllumajanduslike biogaasijaamade arv eeldatavasti suureneb.
Biogaasi ja biometaani tootmise suurenedes suureneb ka tekkiva kääritusjäägi ehk digestaadi kogus. Sellele kasutuse leidmine on üks eeldustest, et biogaasijaamade võrk saaks üldse laieneda. Praegu on kääritusjäägi kasutus põllumajanduses ainus reaalne väljund. Arvestades Eestis maksimaalset tekkida võivat kääritusjäägi kogust lähtuvalt loomade arvust ja sõnnikukogusest, võib vastavalt erinevatele stsenaariumitele kääritusjääki jaguda 113 000–161 000 hektarile põllumaale (haritavat põllumaad on Eestis umbes miljon hektarit – toim). Seega ei ole mõeldav mineraalväetise täielik asendamine digestaadiga.
Vajame põldkatseid
Põllumeeste ühistu Kevili liikmete seas tehtud uuringust selgus, et põllumeeste hulgas on kääritusjäägi suhtes jätkuvalt palju umbusku. Kõige rohkem kardetakse, et väetisena vedelsõnniku asemel kääritusjääki kasutades väheneb mulda viidava süsiniku ja lämmastiku kogus, mille tõttu tekib mullas vähem huumust.
Selle probleemi lahendusena näeme tootjate juures pikaajaliste, vähemalt kümme aastat kestvate põldkatsete tegemist, kus samal põllul kasutatakse väetisena paralleelselt vedelsõnnikut ja selle kääritusjääki. Eesti Maaülikool võib võtta juhtrolli katsete planeerimisel, proovide võtmisel ja analüüsimisel ning tootjatele tulemuste tutvustamisel.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel 2023. aasta detsembris valminud uuringu autorid on Rando Värnik, Mait Kriipsalu, Allan Kaasik, Kaja Orupõld, Henn Raave ja Kersti Aro Eesti Maaülikoolist.
Hea teada
- Kääritusjäägi väetusväärtus ei ole halvem kui vedelsõnnikul. Kääritatud materjalis moodustab taimedele kohe omastatav NH4-N suurema osa Nüld-st võrreldes kääritamata materjaliga. Sõnnikul põhineva kääritusjäägi mõju mulla süsinikusisaldusele on kääritamata sõnnikuga samaväärne.
- Kääritusjäägi kvaliteet oleneb biogaasi tootmisel kasutatava lähtematerjali kvaliteedist (nt ebasoovitatavate ainete sisaldusest), selle eeltöötlemisest (nt võõriste eemaldamisest enne kääritamist) ja järeltöötlemisest (hügieniseerimisest, võõriste eemaldamisest kääritusjäägist).
- Kui lähtematerjal ei ole määratletud jäätmetena, vaid põllumajandussaadustena, siis selle kvaliteedile regulatsioonidest tulenevad nõuded piirduvad hügieniseerimisnõuetega.
