Veterinaaride roll on loomakasvatuses üha olulisem karja pikaealisuse saavutamise eesmärkidel – et lehm võiks piima anda vähemat 4 aastat. Veterinaarid on võtmeisikud nii loomakasvatuse tasuvuse tagamisel kui ka toiduohutuse seisukohalt.
Tänavusel Eesti Loomaarstide Koja Aastakonverentsil Veterinaarmeditsiin 2024 esines ettekandega rahvusvaheliselt tunnustatud mükotoksiinide ekspert dr Radka Borutova. Tema ettekanne tõi esile mükotoksiinide saaste tuvastamise olulisuse ning veterinaaride rolli nii sööda kvaliteedi kui ka söödaohutuse mõjust karja tervisele.
Mükotoksiinid on toksilised ühendid, mida toodavad erinevad hallitusseente perekonnad. Hallitusseened, mis nende elutegevuseks vajalikes tingimustes toodavad mükotoksiine, on laialdaselt levinud enamus teraviljadel, nagu mais, nisu, oder, päevalill, ja ka koresöödal (maisisilo, rohusilo aga ka hein, põhk jne). Hallitus võib tekkida kas põllul koristuse eelselt või peale saagi koristamist/ladustamist kas siis teraviljahoidlas, silohoidlates ja ka küünides.
Enamik mükotoksiine on keemiliselt väga stabiilsed ja säilivad söötades ka peale kuumutamist, oluline on, et säilib ka mükotoksiinide toksilisus loomadele söötmisel. Enamik hallitusseeni on aeroobsed (vajavad oma elutegevuseks hapnikku) ja nad levivad eoste kaudu väga laialdaselt. Kui tingimused on sobivad, levivad ja kasvavad hallitusseened kolooniates ja mükotoksiinide tase võib tõusta kõrgeks. Toksiinide tootmine sõltub ümbritsevast sise- ja väliskeskkonnast ning nende toksilisus loomadele varieerub nii looma liigiti kui ka looma vanuseliselt ning looma organismi tundlikkusest, ainevahetusest ja kaitsemehhanismidest (Hussein ja Brasel, 2001).
Tänaseks on võimalik identifitseerida sadu erinevaid mükotoksiine, kuid kõige sagedamini probleeme tekitavad mükotoksiinid nii inimestel kui loomadel on aflatoksiinid, ohratoksiin A, fumonisiinid, zearalenoon ning desoksünivalenool. Viimastel aastatel on just mäletsejatel probleemide tekitajana tuvastatud aga söötade saastumine Penitsillium sp tektatud mükotoksiinidega ja alkaloididega.
Mükotoksiinide negatiivne mõju lehmadele ja väikemäletsejatele
Pikaajaline madal saaste: üsna sageli on probleemid tingitud „madalast mükotoksiinide tasemest“ pika perioodi vältel, mis väljendub lehmade nii-öelda tavaliste terviseprobleemide tõusuga karjas, eriti äsja poeginud lehmadel – nagu näiteks langenud söömus, atsidoos ja negatiivne energiabilanss.
Kõrge saaste: aga ka lühiajaline saaste, tekitab enam just kliinilisi, mittespetsiifilisi sümptomeid, sealhulgas madal söömus ja libediku paigalt nihkumine, ketoos ja piimatoodangu langus. Mõnel juhul ka sigivuse langust ja longete sagenemist. Harvematel juhtudel võib teatud mükotosiinide väga kõrge tase põhjustada ka looma hukkumist.
Aflatoksiinid, trihhotetseenid, zearalenoon on mäletsejalistele sama ohtlikud kui sigadele ja lindudele, kuigi täiskasvanud lehma organism võib mõnel juhul olla mükotoksiinide mõjule vastupidavam kui monogastrilised loomad. See võime tuleneb teatud vatsa mikroobide võimest lõhustada mõningaid mükotoksiine (Fink-Gremmels, 2008).
Enamlevinud mükotoksiinidest on lehmadele oluliseimad tervisekahjude põhjustajad aflatoksiinid, trihhotetseenid ja zearalenoon. Aflatoksiiniga saastunud sööda tarbimisel langeb söömus ja selle tagajärjel ka piimatoodang. Lehmadel võib esineda ka kõhulahtisust ning ägedat mastiiti. Loomad kõhnuvad ja kaasneb ka immuunsupressioon (CAST aruanne, 2003). Oluline on, et aflatoksiini metaboliidist AFM1 kandub piima umbes 1–6% söödaga tarbitud aflatoksiinist (Pettersson, 2004).
Enamlevinud arvamuse kohaselt peetakse vasikaid/ noorloomi aflatoksiinide suhtes tundlikumateks kui täiskasvanud veiseid (Pier, 1981). Arvukad uuringud näitavad, et desoksünivalenool (DON) mõjutab mäletsejalisi vähem, kuna see metaboliseerub vatsas vähemtoksiliseks de-epoksiidiks (Fink-Gremmels, 2008). Sellegipoolest seostatakse DON-i piimakarja söödatarbimise ja piimatoodangu vähenemisega (Whitlow ja Hagler, 2005). T-2 toksiin põhjustab vasikatel isu langust ja märgatavat kaalu kaotust, kasvu aeglustumist, gastroenteriiti. Lehmadel aga piimatoodangu vähenemist ja immuunvastuse nõrgenemist (Whitlow ja Hagler, 2005). Lisaks on T-2 toksiin üks hemorraagilise soole sündroomi soodustavatest teguritest (Hussein ja Brasel, 1981). Zearalenoon põhjustab veistel, lammastel ja teistel mäletsejalistel ebaregulaarset innatsüklit ja ka embrüonaalset suremust ning aborte (Whitlow ja Hagler, 2005).
Mükotoksiinide ristsaaste
Teine oluline aspekt on aga tõsiasi, et enamus juhtudel on söödad samaaegselt saastunud mitme erineva mükotoksiiniga, sest söötadel võib samaaegselt esineda mitmeid hallitusseente perekondi, mis koos tekitavad laia spektri mükotoksiine. Lisaks eelnevale peame arvestama, et veiste ratsioon koosneb erinevatest söödakomponentidest, millest kõik võivad kanda vähemal või rohkemal määral erinevaid toksiine. Mitme mükotoksiini samaegne esinemine / saaste söödas on sünergilise ehk riski võimendava toimega looma organismile. Sünergistlik mõju võib ilmneda juba erinevate toksiinide madalal tasemel, kuid kahe või enama mükotoksiini koosmõju võib olla palju suurem kui iga üksiku toksiini eraldiseisev toime. Näiteks toimib aflatoksiin sünergistlikult T-2 toksiini ja teiste Fusarium’i toksiinidega (CAST aruanne, 2003).
Mükotoksiinide mõju tuvastamist loomakasvatusele on piiranud kiire ja täpse diagnostika puudulik kättesaadavus. Sümptomite progresseerumine ja mittespetsiifilisus raskendab samuti kliinilise pildi alusel diagnoosimist.
Mükotoksikoose tuleks pidada alati üheks võimalikuks teguriks, kui on tekkinud ebaselge toodangu langus ja tõusnud loomade üldine haigestumine. Oluline on reageerida kiiresti ja analüüsida kas erinevaid sööda komponente (kui millegi osas on kahtlus ) või siis täissegu ratsiooni mükotoksiinide saaste tuvastamisele spetsialiseerunud sertifitseeritud laboris.
Oluline on arvesse võtta ja märgata ka stressifaktoreid (nagu kuumastress). Kõige enam on saastunud sööda toksilisusele vastuvõtlikumad stressiperioodis lehmad, näiteks värskete grupp, seda kindlasti juba ka seetõttu, et selle grupi immuunsüsteem on juba füsioloogiliselt sel perioodil nö alla surutud. Sümptomiteks sel perioodil: vähenenud piimatoodang ja piimarasva tase; langenud söömus; vahelduv kõhulahtisus (mõnikord esineb roojas ka verd), sigivushäired, sealhulgas ebaregulaarne innatsükkel, embrüonaalne suremus, ümberindlused. Tihti täheldatakse ka poegimisjärgset libediku paigalt nihkumise sagenemist ja ketoosi juhtude tõusu. Mükotosiinidest põhjustatud terviseprobleemid ei allu üldjuhul ka ravile, kui ei kõrvaldata põhjust ja ei rakendata riski maandamiseks sobilikke meetmeid. Nii subkliinilised kui ka kliinilised mükotoksikoosid vähendavad karja tootlikkust ja suurendavad kulutusi veterinaarravimitele.
Mükotoksiinid võivad olla ägedate haigusjuhtude tekitajaks. Tõenäolisemalt avaldub nende mõju aga krooniliste tervisekahjustuste tekkimises ja loomade varasel prakeerimisel karjast, lisaks päevatoodangu langusele.
Kokkuvõtvalt – mükotoksiinid avaldavad negatiivset mõju nelja peamise mehhanismi kaudu: sööda tarbimise langus; söödaväärinduse ja toitainete omastatavuse langus; ainevahetuse häired, muutused endokriinsüsteemis; immuunsüsteemi allasurumine ning samuti vaktsineerimiskavade rakendamise madal tulemus.
Esialgsed tulemused Alltechi Euroopa 2024 saagikoristuse programmist
Alates käesoleva aasta septembrist on Baltimaadest, Alltech Euroopa saagikoristuse analüüsi programmi raames analüüsitud ligikaudu 40 teravilja- ja koresööda proovi. Tänaseks analüüsitud teravilja- ja koresöödaproovide mükotoksiinide sisalduse näitajate põhjal saab öelda, et Leedus ja Eestis on kõrge B-trihhotetseenide levimus (62% analüüsitud proovidest). Baltimaade rohusilodes on enamlevinud Penicillium mükotoksiinide rühma kuuluv penitsilliinhape. Üldine mükotoksiinide risk piimalehmade puhul on Alltechi riskiekvivalendi alusel hetkel mõõdukas.
Kokkuvõte
Kuigi mükotoksiinid ja nende saastest tingitud kahjulik mõju loomade seedesüsteemi tervisele ja mikrobioomile on loomakasvatuses vältimatu probleem, on mõned kontrolli- ja riskimeetmed, mis võivad aidata mükotoksiinide saaste riske vähendada. Alltechi tehtud uuringud ja farmi monitooringute tulemused kinnitavad seda. Oluline on, et me hindaksime riske, tuvastaksime riski tekitaja ja rakendaksime kontrollprogramme söödast loomani.
ALLTECH MYCO 37+- a proven program from Alltech® Mycotoxin Management
Alltech Myco 37+ Labor on rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõte, mille eesmärgiks on teostada mükotoksiinide analüüse põllumajandusvaldkonnale. Proovide saatmiseks palume pöörduda Alltech Eesti esindajate poole.
