Põllumajandus on alati olnud tasakaalu küsimus – tasakaal mulla ja taime, looma, looduse ja inimese vahel. Foorum Northern Roots 2025 tõi kokku teadlased, põllumehed, poliitikakujundajad ja teised valdkonna eksperdid, et otsida vastuseid küsimusele, kuidas muuta põllumajandus samaaegselt kestlikumaks ja tootlikumaks?
Üha rohkem põllumehi ja eksperte tunnistab, et praegune sisendimahukas põllumajandussüsteem seab tootmise sõltuvusse kallinevatest väetistest, taimekaitsevahenditest ja muudest sisenditest. Inimtegevuse laiem mõju – tööstus, linnastumine, metsade raadamine ja tootmine – on viinud meie keskkonna üha suurema vaesumiseni. Elurikkus kahaneb, mullad degradeeruvad, veeressursid ammenduvad ning äärmuslikud ilmastikunähtused sagenevad.
Kuigi põllumajandus on olnud osa sellest protsessist, on tal ka potentsiaal seda muuta – läbimõeldud praktikad aitavad muldade seisundit parandada, siduda süsinikku ja toetada ökosüsteemide taastumist, muutes toitutootmise osaks lahendusest, mitte probleemist.
Northern Roots 2025 foorumil keskenduti taastava põllumajanduse põhimõtetele ja praktilistele lahendustele, mis aitavad luua vastupidavaid ja elujõulisi tootmissüsteeme. Üks olulisemaid sõnumeid oli see, et taastav põllumajandus ei ole lihtsalt tehniliste praktikate kogum, vaid mõtteviisi muutus.
Kui muidu oleme põllumajanduses harjunud lähenema probleemidele reaktiivselt, siis taastava põllumajanduse lähenemine on ennetav ja püüab mõista, kuidas luua tingimused, et neid probleeme (nt umbrohu domineerimine) ei tekiks.
Selleks, et taastava põllumajanduse põhimõtted tooksid reaalseid tulemusi, on vaja neid adapteerida vastavalt kohalikele tingimustele, mitte lihtsalt viksida maha lahendusi mujalt maailmast. Eesti kliima, mullastik ja põllumajanduse struktuur on unikaalsed ja iga tootja peab leidma endale sobivaima lähenemise.
Järgnevalt toome välja mõned praktilised mõtted foorumilt, mis võiksid Eesti põllumeestele kasulikud olla.
Muld
Muldade seisund määrab tootmise tuleviku. Elurikas, heas seisundis muld on vastupidav, säilitab niiskust paremini, toodab kõrgema kvaliteediga saaki ja aitab siduda süsinikku. Vaesunud, tihenenud ja elustikuvaene muld vajab pidevalt rohkem sisendeid, et hoida saagitaset.
Mulla viljakus ja vastupanuvõime sõltub orgaanilise aine sisaldusest, mikroorganismide mitmekesisusest ja struktuurist. Kui muld on tihenenud ja seal ei ole aktiivset elu, siis ei suuda see ka niiskust hoida ega toitaineid ringlusesse viia.
Mida teha?
• Hinda oma mulda. Löö labidas maasse ja vaata! Kas mullas leidub vihmausse ja muid elusorganisme? Heas seisundis muld on elav ja lõhnab hästi.
Kombineeri mullaharimist vastavalt vajadusele – ükski praktika pole iseenesest hea või halb, oluline on kasutada õiget meetodit õiges kohas. Otsekülv ja minimeeritud harimine aitavad säilitada mullastruktuuri ja elustikku, kuid teatud tingimustes on mõõdukas harimine vajalik, näiteks tihenenud mullakihtide lõhkumiseks või umbrohtude kontrolli all hoidmiseks.
• Kasvata vahekultuure. Mitmekesised taimekooslused, nagu liblikõielised, kõrrelised ja sügavjuureliste taimede segu, parandavad mulla mikroelustikku, seovad süsinikku ja hoiavad niiskust. Lisaks aitavad need pärssida umbrohtusid ja vähendada väetisevajadust.
Hoia muld kaetud – ära jäta põldu paljaks isegi väljaspool kasvuperioodi. Taimkate ja elavad juured kaitsevad mulda erosiooni, tihenemise ja liigse kuivamise eest, pakkudes samal ajal toitu mullaorganismidele ja parandades mulla viljakust.
Professor Alar Astover rõhutas, et muldade seisundi parandamine ei alga laborist, vaid põllul ringi käimisest. Lihtsaim viis olukorra hindamiseks on visuaalne vaatlus ja tunnetus.
Toitained – kas taim saab, mida ta vajab?
Taimed vajavad rohkem toitaineid kui vaid lämmastikku, fosforit ja kaaliumi. Kogu kasvuperioodi vältel on oluline tasakaalustatud toitumise tagamine, kuid traditsioonilised väetamispraktikad on sageli ebatõhusad, sest tihti kasutatakse korraga suuri koguseid, kuid taimed vajavad neid hoopis õiges vormis, õiges koguses ja õigel ajal. Kui taimede toitumine ei ole tasakaalus, siis muutub nende vastupanuvõime haigustele ja kahjuritele nõrgemaks, mis omakorda suurendab vajadust taimekaitsevahendite järele.
Mida teha?
• Kasuta leheproove ja taimemahlaanalüüsi. See annab täpse ülevaate, milliseid toitaineid taim tegelikult vajab.
• Vähenda sünteetiliste väetiste kasutust. Bioväetised ja mikroorganismidega rikastatud lahused toetavad nii taime kui ka mulda. Bioloogiliselt aktiivseid toitaineid on taimedele paremini omastatavad ja ei kahjusta mulla mikroorganisme.
Karjatamine – kas loomad on mullaparandajad?
Läbimõeldud karjatamine võib aidata suurendada elurikkust, siduda süsinikku ja rikastada söödabaasi. Loomade liikumine on looduslikes ökosüsteemides loomulik ja aitab kaasa mulla viljakuse taastumisele.
Mida teha?
• Roteeri loomi sagedamini. Loomad peaksid olema ühel alal 1–3 päeva ja seejärel liikuma uuele alale.
• Sobita loomad maastikuga. Vali tõud, mis sobivad kohaliku keskkonnaga ja ei vaja liigset lisasööta.
• Kasuta mobiilset taristut. Aiad ja veesüsteemid peaksid olema kergesti liigutatavad, et võimaldada paindlikku karjatamist.
Airi Külvet ja Jane Mättik jagasid kogemusi, kuidas rohumaade taastamine karjatamise abil mitte ainult ei paranda mulla seisundit, vaid suurendab ka tootlikkust.
Kohapealne väetiste tootmine – kas see on võimalik?
Suurenevad sisendkulud on pannud paljusid põllumehi mõtlema, kuidas väetiste tootmist ettevõttes korraldada. Grant Sims ja Joel Williams rõhutasid, et oma toodetud bioväetised võivad vähendada sõltuvust kallitest keemilistest väetistest, pakkudes samal ajal toitaineterikkamat ja mullasõbralikumat alternatiivi.
Kohapealne väetisetootmine ei nõua suuri investeeringuid – paljud looduslikud lahendused on lihtsad ja kohapeal valmistatavad, kasutades juba olemasolevaid ressursse nagu kompost. Kääritatud nõgese-, põldosja- või ristikuvedelikud sisaldavad looduslikke mineraale ja toetavad taimede kasvu. Katseta ka mikroorganismidega rikastatud väetisi: mullabakterid ja mükoriisaseened aitavad vabastada fosforit, suurendada lämmastiku sidumist ja toetada mulla struktuuri.
Riskid
Üleminek taastavale põllumajandusele ei nõua tingimata suuri investeeringuid ega uut tehnikat – oluline on optimeerida olemasolevat süsteemi ja alustada järk-järgult. Katseta väiksematel aladel, vaata, mis toimib, ja väldi suuri kulutusi enne, kui oled kindel, et uus lähenemine sobib sinu ettevõtte tingimustega.
Teiste põllumeeste kogemustest õppimine aitab vältida vigu ja kiirendada üleminekut. Nagu Kadri Vunder-Fontana foorumil märkis, on esimesed sammud alati riskantsed, kuid teedrajavate tootjate õppetunnid aitavad kogu sektoril edasi liikuda.
Kas taastav põllumajandus on Eesti jaoks realistlik?
Üks küsimus, mis foorumi vestlustes kordus, oli: „Kas taastav põllumajandus on Eesti tingimustes võimalik või jääb see toredaks, kuid majanduslikult ebapraktiliseks unistuseks?“ Vastus on lihtne: see ei ole must-valge.
Taastavad praktikad ei pea tähendama, et kogu tootmine pööratakse pea peale, vaid et kasutatakse neid lahendusi, mis toovad kasu nii tootjale kui ka keskkonnale. Lõppude lõpuks on küsimus selles, millise pärandi me endast jätame. Kas jätame maha sisenditest sõltuvad põllud või elujõulised ja vastupidavad süsteemid, mis annavad tulevastele põlvedele sama palju või rohkem, kui meie saime?
Northern Roots 2025 ei andnud kõiki vastuseid, kuid andis küsimused, mida küsida. Ja mõnikord on just õigete küsimuste esitamine kõige suurem samm edasi.
