„Minu pärast ei kuku koolist keegi välja ja vigade tegemine on õppimise osa,“ ütleb Järvamaa Kutsehariduskeskuse taimekasvatuse kutseõpetaja ja täiskasvanute koolitaja Kaja Marrandi.
Tänavu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt hõbedase teenetemärgi pälvinud Kaja kohta käivad kõik sõnad, millega head õpetajat iseloomustatakse: töökas, tark, uudishimulik, kohusetundlik, nõudlik.
Põllumehi õpetav Kaja on sündinud ja kasvanud hoopiski Tallinnas Mustamäel. „Elasime korteris ja mul oli palju eakaaslastest sõpru, kellest enamik läksid suvel maakodudesse. Küll ma olin kurb ja kade, et mul ei olnud kuskile minna,“ meenutab ta ihalust maaelu järele. „Alati kui käisime klassiga maal ekskursioonidel, siis mulle väga meeldis. Kunagi ei mõelnud selle peale, et maal võiks olla tolmune, mudane või et lõhnab pahasti.“
Niisiis polnudki see väga imelik, kui linnatüdruk astus toonasesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ehk EPA-sse metsandust õppima. Algusest ta küll edasi ei jõudnud, vaid kukutas end keemiaeksamil läbi ja pöördus siis hoopis taimekasvatuse poole. Ta asus õppima agronoomiat ja selle ka lõpetas. „Minust sai põllumees. Tulin tööle Roosna-Allikule Alliku sovhoosi, abiellusin, jäin lastega koju. Oli 1990. aastate pankrottide ja ettevõtete lõpetamise laine,“ meenutab Kaja.
Üle kahe kümnendi koolmeistritööd Järvamaal
2023. aastal kutsuti Kaja Järvamaa Kutsehariduskeskusesse tööle. Nagu ta ise ütleb – tuldi lausa koju õue peale ning jutt oli tookord lühike ja konkreetne – Kaja võiks tulla kutsekooli agronoomiat õpetama. Nii saigi ja sellest ajast peale on Kaja õpetanud tuhandetele noortele ja vanematele põllupidajatele taimekasvatustarkusi alates mullateadusest kuni seemnekasvatuseni välja. Lisaks teeb ta taimekaitsekoolitusi, võtab mullaproove üle Eesti ja käib seemnepõlde põldtunnustamas.
Õpe on muutunud ja õppijadki pole endised
Kaja ütleb, et õpetamine on paarikümne aastaga kardinaalselt muutunud. Kui alguses kirjutati klassiruumis käsitsi konspekte ja õpetajagi valmistas materjalid ette peamiselt käsitsi, siis nüüd on palju internetipõhist õpet, õppimine käib arvuti abil. Samas on Järvamaa Kutsehariduskeskuses õpe endiselt praktiliseks jäänud – märkimisväärne osa sellest möödub väljas toimetades. Õppijaidki on seinast seina.
Aina enam näeb Kaja, et maaelu juurde pöörduvad ka need, kes küll olnud läbinisti linnainimesed, aga siis saanud tagasi esivanemate talukoha ja tahaksid sellega midagi ette võtta või tunnevad muul moel seletamatut tõmmet linnast välja.
„Inimesed tahavad käed külge panna. Aina enam tuleb õppima ka hobiaednikke, kel on aed ja kes tahavad saada teadmisi, kuidas seal paremini toimetada,“ sõnab ta. „Mõni tulebki kooli sellepärast, et tal ei õnnestu taimekasvatus ja ta tahab teada, mida valesti teeb. Nii mõnelgi juhul olen näinud, kuidas saadakse aru oma tehtud vigadest. Seda on väga hea märgata, sest siis hakkavad mõtted liikuma ja nii õpitaksegi. Täiskasvanud ka küsivad väga palju. Meie tunnid ei ole mitte loengud, vaid suures osas diskussioonid ja arutelud.“
Kaja õpetab ka noori, kes tulevad kutsekooli õppima pärast põhikooli lõpetamist. Rõõmuga näeb ta, et põllumehe amet ei ole noorte seas kuidagi põlu all või kaduv nähtus, vaid need noored, kel maaeluga seos kas taluelu kaudu või põllumajanduses töötades, tunnevad ala vastu suurt huvi. Traditsiooniliselt võlub noori väga tehnika – suured traktorid tõmbavad.
Seega õppijate puudust Kaja sõnul pole, pigem huviliste arv kasvab. Nii on taimekasvataja õppesse lausa konkurss ja koolil võimalik õppijaid valida.
„Meil on 4. taseme sessioonõppes 35–37 inimest nimekirjas ehk grupp on üle mõistuse täis,“ rõõmustab Kaja. „Nende hulgas on küllalt palju neid, kes on juba loomakasvatusala lõpetanud ja õpivad nüüd juurde taimekasvatust. Paljudel on segatootmine ja teadmised mõlemast valdkonnast kuluvad väga ära.“
Pole ühtegi eksamitel läbikukkujat
Õpe on väga praktiline. Koolil on oma õppemajand, kus tehakse reaalselt põllutöid. „Pelgama ei pea aga ka need, kel kokkupuude suurte traktoritega täiesti puudub. Kõik saab selgeks, läbi harjutatud, ja kutseeksamil saavad kõik kenasti hakkama. Meil ei ole olnud ühtegi läbikukkujat,“ sõnab Kaja.
„Ma olen küll nõudlik, kuid ei kukuta inimesi läbi. Kõige olulisem, et õppija saaks aru seostest, kuidas taimekasvatuses kõik asjad üksteisest sõltuvad.
Noored, kellel on juba põllumajandusega kogemusi, saavad seostest kenasti aru, aga neil, kes on täiesti nullist õppimas, on keeruline. Ka minul oli EPA-s omal ajal väga raske. Samas vigadest õpitakse muidugi kõige paremini.“
Et jutt läheb vigadele, siis räägib Kaja ühe loo õppetunnist kogu eluks. Kooli õppemajandis oli praktikal üks lähikonnas elav noormees. Kevadel pritsis ta glüfosaadiga teravilja alla minevat rohumaad. Pesi pritsi pärast tööd kenasti puhtaks nii nagu peab, aga poomi jättis pesemata. Sinnapaika see tookord jäigi, kuid järgmine töökäsk viis noormehe pritsiga odrapõllule. Poomi sees olnud glüfosaat läks odra peale. „Noormees sõitis sellest kohast iga päev mööda ja nägi oma viga pidevalt. Sellega õppis ta alatiseks, et iga töö on vaja alati lõpuni teha.
Õnneks polnud vahendit poomis palju, kuid õppetund oli ikkagi väga hea. Kusjuures selliseid asju ei juhtu mitte ainult koolis, vaid eks põllumehedki teevad vigu,“ tõdeb Kaja.
Kaja ise on ka tubli õppija, kes peab väga oluliseks pidevat enesetäiendust ning otsib seda igal võimalusel. Hiljuti täiendas ta ennast maaülikoolis mullateemadel, enne seda aga omandas samas mikrokraadi teemal „Keskkonnasõbralik taimekasvatus ja mahetootmine“.
„Minu valdkond on nii lai ja mitte kunagi ei saa kõike osata. Seda enam, et põhimõtted ja teadmised muutuvad, laienevad,“ ütleb ta. „Isegi nii igavikulistel aladel nagu muld ja põld tuleb end harida, sest avastatakse ju sel alal ka uusi asju.
Olen õppinud mullateadust, aga sellest on aastakümneid möödas ja paljud teadmised on muutunud. Põhialused on jäänud samaks, aga lähenemine on täiesti uus – tol ajal räägiti mullatüüpidest, praegu lähenetakse elukeskkonna aspekti kaudu.“
Põhimõtted jäävad samaks, tehnoloogiad uuenevad
Elu käib spiraali mööda ja nii ka taimekasvatuses – vanad teadmised võetakse uuesti kasutusele ja põhimõtteliselt on uus ikkagi ammu unustatud vana. Kaja ütleb, et see on kogu aeg nii olnud: tehnoloogiad on uued, meetodid muutunud, teadmisi rohkem, aga põhimõtted on samad.
„Üldine suund on mullaviljakuse tõusule, mitte maa kurnamisele. Põllumehed mõtlevad, kuidas oma muldade viljakust suurendada. Siin on ka põhimõtteline vahe, kuidas mõtestatakse ümber maa puhkamist – varem nimetati seda aega kuluks, sest raha teenida ju maa pealt ei saanud. Praegu on see investeering tulevikku,“ toob ta näite.
„Kui vaadata tänapäeva põllumehi, siis neil ei ole rahakott nii suur, et raisata ülemäära palju taimekaitsevahenditele. Eesti põllumehed majandavad võrreldes muu maailmaga väga säästlikult. Vahekultuuride teema huvitab ja paljud lähevad sellele üle. Viimasel kolmel-neljal aastal on aina enam ka neid, kes on läinud tagasi kündmisele. Väga hea on kuulda selle agronoomilist põhjendust: nii vähendatakse keemiliste taimekaitsevahendite kasutamist.“
Mahepõllunduse kohta sõnab Kaja, et kahjuks minnakse mahetootmiselt tagasi tavatootmisse, sest hinnad ja toetused on mahealal nii alla tulnud, et lihtsalt ei majanda enam ära.
Tunne oma mulda!
Kaja on aastaid teinud taimekaitsekoolitusi, mis on vajalikud taimekaitsetunnistuse saamiseks. Tegemist on profikoolitustega, kuhu aga Kaja väga ootab ka hobiaednikke ja aiapidajaid. „Üldiselt arvatakse, et hobiaednikuna pole neid teadmisi vaja, kuid see õpe ei jookse mitte kellelgi külge mööda maha. Me räägime mullaharimisest, taimekaitsevahenditest, ka nende alternatiividest. Kõik on praktilised teadmised,“ ütleb ta.
Praktilist nõu nõutamas
Taimekasvatuse ja aianduse õpetajana tuleb Kajal tihtipeale ka praktilist nõu anda, miks üks või teine taim koduaias kuidagi kasvada ei taha. Ta on teinud koolitusi ka oma töökaaslastele ning ikka ja jälle tuleb välja, et isegi kogenud aiapidajad ei tunne oma mulda. „Aga kui sa ei tea täpselt oma mulla omadusi, siis ei saa ka aru, mis seal kasvab.
Kui soovid teada saada mulla pH-d, on kõige lihtsam lahendus osta aianduspoest pH-mõõtja ja selle abil mulla reaktsioon kindlaks teha,“ õpetab ta. „Näiteks kui tahad kasvatada väga populaarset aedhortensiat ja saada ilusat värviintensiivsust, siis on vaja teatud happelisusega mulda. Minu aias ei lähe ka aedhortensia tumepunaseks nagu pildil, vaid jääb tumeroosaks, ja selle põhjus on eelkõige minu aia mulla neutraalne reaktsioon.“
Kaja leiab, et mulla teemadel võiks inimesi palju enam harida ja seda võiksid rohkem teha ka aiandusajakirjad. „Ilusatest aedadest kirjutatakse toredaid lugusid ja juures on ilusad pildid, aga palju enam võiks kirjutada, milline töö ja teadmised on selle kõige taga,“ ütleb ta. „Ma usun, et kui inimesed teaksid näiteks kiviktaimlat rajades, et neist saavad sisuliselt selle orjad – sa suvi läbi rohid seda –, siis paljud võib-olla jätaksid selle rajamata või teeksid teistsuguse kiviktaimla.“
Kommentaar: Kaja tunnid on kõigile põnevad!
Aive Kupp, Järvamaa Kutsehariduskeskuse põllumajanduse juhtõpetaja ütleb, et Kaja Marrandi oskab tunnis põnevil hoida nii praktikuid kui ka põhikooli õppureid, kes põllumajanduses alles esimesi katsetusi teevad. „Koolitatavad kiidavad, et Kaja tunneb oma eriala, oskab nõu anda keerulistes situatsioonides ja tekitada tunnis hea meeleolu teadmiste omandamiseks,“ sõnab Aive.
Ta toob välja, et Kaja õpetab pikka loetelu õppeainetest alates mullateadusest, lõpetades seemnekasvatusega, ning see on suur pluss. „Õpetaja suur teadmistepagas aitab aineid omavahel seostada ja õppuris tervikpilti tekitada,“ ütleb Aive. „Kaja kohta käivad kõik need
sõnad, millega head õpetajat iseloomustatakse: töökus, tarkus, kohusetunne, nõudlikkus.“
