Kuhu suunda biomajandus liigub ning mis valdkondi hakatakse eelistama ja toetama, sõltub nii tarbijate kui ka poliitikute otsustest.
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse programmijuht Kaja Peterson annab intervjuus ülevaate biomajandusest ja seal toimuvatest arengutest.
Korraldate 28. veebruaril Tallinnas rahvusvahelise biomajanduse konverentsi. Mis on biomajandus ja miks sellest rääkida?
Biomajanduse puhul on tegemist uue mõistega, samas kui valdkond, mida ta puudutab, pole sugugi uus. Siia alla käivad n-ö traditsioonilised valdkonnad, nagu põllumajandus, metsandus ja kalandus, sest nagu nimigi viitab, on tegemist majandusvaldkonnaga, mis põhineb orgaanilisel loodusvaral, taimedel ja loomadel.
Aga biomajanduse mõistel on ka uus dimensioon ja see on loodushoidlik lähenemine – kuidas saaks bioloogilisi ressursse säästlikult kasutada, tehes seda nii, et kliimale ega elurikkusele poleks kahjulikku mõju. Kuna see on tänapäeva maailmas looduse, keskkonna ja ressursside hoiu mõistes väga oluline aspekt, siis ongi biomajandusest ja biomajanduse tulevikust rääkimine igati asjakohane.
Milline on Eesti biomajanduse seis praegu?
Eestil on väga head eeldused biomajanduse arendamiseks, kasvõi juba sellepärast, et meil on väga palju loodusressurssi – metsa ja maad, mida näiteks väga kõrgelt arenenud biomajandusega Madalmaades napib.
Samas uurisime mullu rahvusvahelise biomajanduse projekti Rdi2CluB raames kohalikke bioressursse ning ettevõtete ja teadus-arendustegevuse valmisolekut biomajanduse arendamiseks Eestis. Tulemused näitasid, et Eesti eeldused biomajanduseks on head, kuna loodusvara mõistes on meil väga erinäolised piirkonnad, mida saab biomajanduse edendamiseks ära kasutada. Näiteks hea mullaviljakusega Kesk-Eesti, metsa poolest rikas Lõuna- ja Ida-Eesti ning kalanduseks hästi sobilik Lääne-Eesti.
Biomajanduse eeldus ei ole üksnes loodusvara, vaid ka inimvara ehk tööjõud ning töötajate teadmised-oskused, lisaks ettevõtluse potentsiaal mõelda ja toota loovalt ning keskkonnahoidlikult.
Biomajandusel on suur potentsiaal, ka innovatsiooni vaatepunktist. Palun tooge mõned näited, mida põnevat biomajanduse valdkonnas arendatakse.
Biomajandus on valdkond, kus saab mõelda loovalt ja innovaatiliselt, sest biomajanduse eesmärk on kord juba loodusest kasutusele võetud materjale ja nende kasutamise käigus tekkinud jäätmeid pruukida uute materjalide ja toodete tootmiseks. Seda eesmärgil, et tulemus oleks tarbijale kasulik, aga samas keskkonnale ohutu.
Eestis on loova lähenemise näide pilliroost tehtud ja korduvkasutatavad joogikõrred, mis asendavad suurepäraselt plastikust joogikõrsi, mille tootmiseks kuulub fossiilkütust ja mille lagunemine looduses on pikaldane protsess. Plastist joogikõrred on just selline ühekordne plastikust prügitekitaja, mille kasutuse Euroopa Liit keelata plaanib. Seega on pilliroost joogikõrte puhul tegemist vajaliku tootega, millel võib olla suur tulevik. Lisaks tegutseb Eestis mitmeid ettevõtteid, kes on lähenenud loodusvara kasutamisele loovalt ja säästlikult. Näiteks Gelatex, kes toodab loomsetest jäätmetest tekstiilmaterjale või Bugbox, kes toodab kõrge toiteväärtusega putukaid, kasutades nende toiduks biojäätmeid. Selliseid põnevaid näiteid leiab biomajanduse vallas üle maailma ohtralt.
Olete hiljuti tänu rahvusvahelisele biomajanduse projektile Rdi2CluB saanud ülevaate biomajanduse toimimisest ja arendamisest Põhjamaades. Mida on Eestil sealt õppida?
Üks väga oluline element biomajanduse valdkonnas on koostöö erinevate asutuste vahel. See toimib Põhjamaades edukalt. Näiteks Soomes ja Rootsis tehakse koostööd sektori- või tootepõhistes klastrites, milleks on näiteks puidu-, toidu- ja kalaklaster jne.
Klastrites toimib nn kolmik-heeliks süsteem ehk koostöö ettevõtjate, ülikoolide ja kohalike omavalitsuste vahel nii toote arendamisel kui ka turustamisel. Nii saavad ülikoolid pakkuda ettevõtetele teaduslikku abi uute toodete kujundamisel ja testimisel, omavalitsusel on aga ülevaade piirkonnas toimuvast innovatsioonitegevusest ja huvi seda toetada, et luua uusi tooteid ja soodustada piirkondlikku ettevõtlust ning arengut. Näiteks Norras nägime, kuidas kohalik start-up ettevõte ja klaster-innovatsioonikeskus tegid koostööd, et töötada välja spetsiaalne männipuumääre. Seda kasutades jätaksid põhjapõdrad puukoore söömata ja kahjustamata.
Kas ka tarbijatel on biomajanduse arendamises ja innovatsioonis roll?
Tarbijate teadlikkuse tõstmine on selles protsessis loomulikult väga oluline, et tarbijad oskaksid nõuda selliseid biotooteid, millel on kõrge lisandväärtus, kuid madal keskkonnamõju. Seda näeme me ka Põhjamaades, kus oluline osa biomajanduse arendamisel, kasvõi eelmainitud klastrites, on teavitustegevusel ja turundusel, et teave säästlikest toodetest ka inimesteni jõuaks ja annaks neile võimaluse teadlikke valikuid teha.
Milliseid poliitilisi samme biomajanduse valdkonna areng vajab?
Kuna biomajandus hõlmab mitmeid sektoreid ja ministeeriume, siis on ta n-ö horisontaalne teema ja eeldab eelkõige sektoriteülest vaadet ja juhtimist. Selline juhtimisstruktuur tuleb Eestis veel luua. Samuti võeti hiljuti Euroopa Liidus vastu biomajanduse strateegia, et ärgitada ettevõtjaid biomajandusega tegelema. Samas peaks iga liikmesriik ise oma poliitika selles vallas välja töötama lähtuvalt riigi potentsiaalist ja vajadusest. Ka Eestis on otsuste protsess vaja läbi teha, et anda ettevõtjatele selge signaal, milliseid tegevusvaldkondi peab riik oluliseks.
