Presidendilt tänavu Valgetähe V klassi teenetemärgi pälvinud Karmo Männikust sai põllumees juhuslikult. Viljandimaal tegutsev mees ütleb, et see ei olnud kunagi tema unistuste amet, kuid praegu ei kujutaks ta elu Tallinnas enam ettegi.
Männik selgitab, et teenetemärki võetakse kui tunnustust Muraka farmile ja sellepärast minnakse seda koos farmijuhataja Lauri Sarikasega vastu võtma. Paar nädalat enne presidendi vastuvõttu ongi meestel mure, et mida pidulikule üritusele selga panna. Ülikonna laenuks saamisega on keeruline ja ega päris tavalise ülikonnaga ei tahaks nagu minna ka. Pane või E-Piima võilillekollane jope selga, naljatavad nad. Muraka Farm OÜ on ettevõttena noor, vaid seitsmeaastane. Ajalugu ulatub aga kaugemale. Nimelt asus siin varem Saarepeedi kolhoos, mis pani majandina lõplikult uksed kinni alles 2002. aastal. Kolhoosi viimane direktor, Karmo isa Rein hakkas aga siinsamas piimakarja edasi pidama. Kümme aastat hiljem pidi Karmo tegema kiire otsuse, mis pärast isa surma ettevõtmisest saab. Selleks ajaks oli ta aga elu sisse seadnud Tallinnas ja tal ei olnud eriti huvi lehmadega tegeleda.
Häda sunnil põllumeheks
„Põllumeheks hakkamine polnud mulle unistuste töö. See oli hädavajadus. Istusime perega maha ja mõtlesime, mida farmiga teha. Õemees ütles, et mul ei ole muud varianti, kui et pean farmi võtma,“ räägib Karmo. „Ma ei teadnud piimatootmisest midagi, sest ma ei käinud siin farmis kunagi. Elasin Tallinnas ja käisin nädalavahetustel vanemate juures puhkamas, mitte tööd rabamas. Isa ei kutsunud ka, et tule appi, vaid tal olid siin töölised.“
Karmo Männik pakkiski elu Tallinnas kokku ning ütles üles töökoha laouste tootmise ja paigaldusega tegelevas ettevõttes Kinema. Tagantjärele tunnistab ta, et oli tegelikult paigaldusjuhi tööst väsinud ja läbi põlemas. „Kui telefon helises, teadsin alati, et on mingi jama – ega ükski klient ei helistanud ju sellepärast, et hea töö eest kiita,“ meenutab ta. Paar esimest kuud piimafarmis kulusid mõistmaks, mis siin üldse toimub. „Töölised olid olemas, iga liigutuse peale inimene ja päris raske oli aru saada, kes mida teeb. Pool aastat olin olnud, kui saatsin osad töölised minema. Esimesena need, kel kainet päeva polnudki.“
Kuni 2014. aasta hilissuveni läks piimandusel väga hästi. Venemaa sanktsioonide kehtestamisega kadus Eesti piimatootjate jaoks üks olulisemaid kaubanduspartnereid ja kui järgmisel aastal kadusid ka EL-i piimatootmise kvoodid, kasvas piimatootmine ja hinnad tulid alla. Algas virelemine, mis kestab praeguseni. „Me tegeleme ellujäämisega,“ ütleb Karmo Männik.
Robotite aeg on käes
Siiski otsustas ta tootmise jätkamise ja efektiivsemaks muutmise teed minna. Hakati pidama uue lauda ehitamise plaane, sest seni käis kogu majandamine veneaegses laudas ja tollaste põhimõtetega. Eesmärk oli muuta tootmine vähem sõltuvaks inimtööjõust ja kasvatada tootlikkust.
PRIA toetuse ja laenu abil ehitas Muraka farm aastaga valmis uue lauda ja sisustas selle kõigiti kaasaegselt. Männik ütleb, et ilma toetuse ja laenuta poleks seda plaani saanud teoks teha. Läks aga nii, et PRIA-ga asjaajamine sujus ladusalt ning koostöö ehitaja Nordeconi ja laudaseadmete tarnija DeLavaliga klappis samuti hästi.
Kõige keerulisem uude lauta kolimisel oli loomade harjutamine automaatlüpsisüsteemiga. „Meid hoiatati, et esimesed kaks kuud näeme palju vaeva ja täpselt nii oligi,“ meenutab farmijuhataja Lauri Sarikas. „Loomad tuli sõna otseses mõttes kahe mehega lüpsiplatsile lükata.“
Muraka farmis on prouasid ja preilisid 290, pullikesi kolm. Suuri laienemisplaane Männik ei pea, sest keskmise suurusega farm on just paras, et häda korral majandaks ka üksi ära. See tähendaks küll 15-tunnist tööpäeva, kuid paar päeva peaks vastu. Igapäevaselt töötab ettevõttes neli inimest ja veterinaararst. See on poole vähem kui vana süsteemiga, mil nutikaid roboteid veel abiks polnud.
Nüüd aga lükkab loomadele sööta ette robot, mitte mees traktoriga, lüpsminegi käib automaatselt. Loomade tervisel ja toimetamisel hoiab lisaks töötajatele silma peal ka tehnoloogia. Lehmadel on kaelas aktiivsusmonitorid, mille põhjal saab aimu, kellel on innaaeg.
Lüpsmas käivad lehmad oma otsustamise järgi ja peavad seda tegema vähemalt kaks korda ööpäevas. Kui mõni otsustab lüpsist kõrvale hiilida, läheb tema nimi programmis punaseks ja farmijuhataja läheneb viilijale individuaalselt. Sarikas ütleb, et üldiselt pole muret, et lehmad ei tahaks lüpsil käia, vaid vastupidi – mõni on väga usin, sest samal ajal kui käib lüps, jagab söödaautomaat lüpsilolijale jõusööta ja lehmad on küllalt nutikad seda hüve ära kasutama.
Kardinaalselt on muutunud piimatoodangu suurus. Sarikas sõnab, et kui varem oli 35 liitrit päevas piima andev lehm farmis superloom, siis nüüd tuleb ette ka seda, et mõni lüpsab ligi 70 liitrit päevas. Üle päeva saadetakse E-Piima poole teele ligi kaheksa tonni piima. „Piima peabki rohkem olema, sest muidu küll rahaliselt välja ei tule,“ sõnab Männik. „Vana süsteemiga me lihtsalt tiksusime, polnud eriti kohustusi ja toodangut ka mitte.“ Muraka farmi kari on valdavalt Eesti punast tõugu. Keskmine väljalüps on 9700 liitrit aastas ja see on tõusnud igal aastal.
Karmo Männik ütleb, et ega piimafarmil praegu hästi ei lähe. Investeeringute peale mõelda ei saa. „Midagi ei toimu, me muudkui toibume viimasest masust. Vahepeal mõtlen isegi, et miks ma seda tööd teen… Samas vana süsteemiga oleks olnud täiesti mõttetu jätkata,“ räägib Männik. Piimakilo eest makstakse praegu 31 senti, mis tähendab, et jõuab hädavaevalt ära maksta igapäevased arved. „Kõige suuremad kannatajad ongi koostööpartnerid, kellele arved õigeaegselt ei laeku. Me oleksime mäel, kui piimahind tõuseks 35 sendini kilolt.“
Seda aga ei paista. Pigem näib, et pikas perspektiivis tõmbub silmus veelgi koomale. On tavaline, et piimahind on talvel veidi kõrgem ja suvel langeb. Sel aastal aga pole talvist hinnatõusu olnud. „Niimoodi ta vaikselt langeb, samal ajal aga elu läheb kallimaks – ma pean palku tõstma, kütus kallineb,“ ütleb Männik. „Hea, et toetusigi põllumehele makstakse, saab mõned vanad võlad ära klaarida.”
Tema unistus on olla sõltumatu ja muretseda endale kõik tootmiseks vajaminevad seadmed. Praeguse piimahinna taseme juures on see aga võimatu. Võib-olla muutub asi piimanduses helgemaks siis, kui E-Piima kombinaat valmis saab. „Neilgi on ju tootmisseadmed amortiseerunud ja uus tehas töötaks kindlasti efektiivsemalt. Ehk oleks siis võimalik piima eest rohkem maksta,“ arvab Männik.
Päris rõõmutu põllumehe elu muidugi pole. Männik ütleb, et siit-sealt kuuleb suurtest plaanidest ja innovatiivsetest mõtetest. Noori on tulnud maale ja just noored julgevad asju teha varasemast teistmoodi. Selles ilmselt ellujäämise võti ongi.
„Ja töö loomadega on huvitav! Mulle üldse ei meeldi traktoriga põllul edasi-tagasi sõita, aga lauta tulen alati hea meelega – siin juba rutiini ei teki,“ ütleb ta.
Lauri Sarikas lisab, et tema ei tahaks enam töötada kitsas köögis (enne farmitööd oli ta kokk), rääkimata baarist, kus ta samuti töötanud on. „Siinsed tütarlapsed on palju rahulikumad ja vastu nad ka haugu,“ muigab ta. Karmo Männiku filosoofia on see, et kui asi ei õnnestu, siis ei õnnestugi ja ebaõnnestumine pole maailma lõpp. „Niikaua kui sa annad loomadele süüa, niikaua kõik toimib,“ sõnab ta ja viipab parasjagu koormat maha laadiva jõusöödaauto poole.
Kiitus kulub põllumehele ära
Mulgi Piim TÜ juhataja Peep Puna ütleb, et presidendi tunnustus Karmo Männikule on suur asi ja kaudselt puudutab kogu piimasektorit.
„Et just põllumajandustootja sai tunnustust, on väga hea! Kiitust pole kunagi liiga palju,“ leiab ta.
Muraka farm kasvas suureks
Selle, et president märkas põllumajandustootjat tunnustada, teeb märgilisemaks olukord, milles piimatootjad praegu on. Mulgi Piim, kuhu ka Muraka Farm kuni eelmise aasta lõpuni kuulus, ühendab piimatootjaid ja koos müüakse piima. Liikmeid on 17 ning valdavalt on need väiksemad tootjad. „Muraka farm on viimasel ajal just piimatoodangu poolest kasvanud veidi suuremaks ja nad leidsid, et omaette on neil parem jätkata. Eks nii saab veidi mänguruumi juurde ja see kulub ära, kuna praegu on piimatootmises ajad, kus pead väga hoolega kalkuleerima, et rahaliselt välja tulla,“ ütleb Puna.
Julgelt tundmatus kohas vette
Taolisi farme nagu on Muraka farm, leidub Eestimaal Puna sõnul küllalt palju. „Tähelepanuväärne on aga, et Karmo Männik võttis farmi üle, olles ise hoopis teise ala inimene. On hea, et ta jätkab oma isa tööd ja arendab ettevõtet. Kindlasti on robotite kasutamine kallim, kuid samas on ka tulud suuremad – piimatoodang kasvab ja ära jäävad inimfaktoriga seotud probleemid,“ ütleb Peep Puna.
