Laanerähnist üraski leviku kontrollimiseks ei piisa

Eesti Maaülikooli metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibul selgitab, et laanerähni toiduks on peamiselt suurema energeetilise väärtusega putukate vastsed, kelle hulka kuuse-kooreürask ei kuulu.

Eesti Maaülikooli metsateadlase Ivar Sibula sõnul ei tule üraski suure arvukuse korral tema looduslikud vaenlased enam kahjuri tõrjumisega toime. “Looduses on ikka nii, et looduslike vaenlaste arvukuse tõus on kiiresti ja hulgipaljunevast liigist samm tagapool. Seega ei tasu massilise kahjuripuhangu korral lootma jääda, et loodus saab selle ise koheselt kontrolli alla,” selgitab ta.

Sibula sõnul on meelevaldne aga väita, et üks suhteliselt vähearvukas rähniliik, keda Eestis loendatakse umbes 1500 paari, suudab oluliselt mõjutada kuuse-kooreüraski populatsiooni. “Nagu kõik loomad, otsib ka laane- ehk kolmvarvas-rähn toitu sealt, kus seda on kõige lihtsam kätte saada. See väike ja haruldane II kaitsekategooria linnuliik eelistab elupaigana hoopis vanu ja kuivanud kuusepuid, kus kuuse-kooreüraski järel on koha sisse võtnud juba surnud puidust elatuvad liigid, näiteks siklased, kes on suurema energeetilise väärtusega ning sellele rähniliigile kergemini kättesaadavad.  Kuuse-kooreüraski jaoks on peamine, et puit on värske, seega möödunudsuvised üraskipuud järgmisel talvel enam metsakahjurile huvi ei paku. Väide, et laanerähn on spetsialiseerunud kuuse-kooreüraskite söömisele, ei oma loogilist seost. Kuivanud puutüvel toksiv rähn ei söö seal mitte kuuse-kooreüraskeid, kuna neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid putukaid,” ütleb Sibul.

Soodsad tingimused üraskile

Ta toob välja, et tormikahjustused on kuuse-kooreüraski massilise sigimise oluliseks eelduseks, ja neid on olnud sel talvel omajagu. “Viimaste aastate pehmed talved ja põuased suved on samuti üraskite paljunemist soodustanud. Pika ja sooja suvega areneb kuuse-kooreüraskil meil juba kaks põlvkonda järglasi aastas, Kesk-Euroopas kolm põlvkonda,” märgib ta. „Soodsates ilmastikuoludes on üsna tavaline ka see, et pärast esimest munemist suudavad samad mardikad pärast lühikest taastumissööma ette võtta veel ka teise munemise, mis tõstab putuka kiiret arvukust veelgi“. “Üraskikahjustuste intensiivistumist saab seostada ka kliimamuutustega. Kuna kliimamuutuste mõju on pöördumatu, pole põhjust oodata üraskile soodsate tingimuste olulist leevenemist. Kõige mustema stsenaariumi järgi võib oletada, et kuuse-kooreüraski levik saab looduslikult kontrolli alla alles pärast seda kui kahjuril pole enam sobivat toitu,” lisab ta.

Sibul märgib, et massiivsete üraskikahjude ennetamiseks on vaja inimese sekkumist. “Üraskikollete ümbruses tuleb raiuda eelkõige neid kuuski, mille võra on veel roheline, kuid mis on juba üraski poolt asustatud. Seejärel tuleb puud metsast võimalikult kiiresti välja viia, enne kui noormardikad kooruvad. Kuivanud kuuskede raiumine kuidagi metsa sanitaarset seisundit ei paranda, pigem vastupidi, kuivanud puudes on juba kohad sisse võtnud ürasklaste ja teiste tüvekahjurite looduslikud vaenlased – mitmed röövputukad (lühitiiblased, sipelgmardiklased, roisklased jt) ning parasitoidid (juuluklased, kägu- ja kiresvaablased jt),” selgitab ta.

Tšehhis raiuti ainuüksi üraskite tohutu leviku tõttu eelmisel aastal 25 miljonit tihumeetrit puitu, tavapärane aastane raiemaht on seal 17 miljonit tihumeetrit. Kuuse-kooreüraski poolt põhjustatud kahju suuruseks Tšehhi majandusele hinnatakse 1,7 miljardit eurot. (Allikas: Reuters)

Alljärgnevalt ka video massilisest üraskikahjustustest Saksamaal: