Tartumaal asuva Marjamaa talu peremehe Tõnu Oksa elutöö on õpetada eestimaalased aasta ringi marju sööma. Selle eest tunnustas ka president teda tänavu Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Aastal 1954 kolis Tõnu Oks 8-aastase poisina oma perega Saaremaalt Tartumaale, ema lapsepõlvekoju ehk tänasesse Marjamaa tallu. Juba väikesest peale huvitasid Tõnut taimed. Esimesed 30 aastat kasvatasid Tõnu ja tema abikaasa Maria Marjamaa talus roose. Niipea kui nõukogude riigikord natukenegi vabamaks läks ja kooperatiivide aeg algas, alustas ettevõtlik peremees Tartus ka lillepoe pidamist. Roosiaeg sai otsa 1990. aastate keskel, sest siis hakati Eestisse massiliselt roose sisse tooma ja inimesed neid ka ostsid. Seega oli vaja leida uus leivanumber. Selleks osutusid marjad, kõigepealt maasikad. Praegu kasvavad 30-hektarilisel marjamaal kõikvõimalikud marjad, nagu maasikad, kultuurmustikad, vaarikad, sõstrad ja pamplid, aga ka õunad, pirnid ja astelpaju.
Maasikaist ei saa üle ega ümber
Maasikad on kahtlemata eestimaalaste lemmikmarjad. Marjamaa talus kasvavad maasikad 3,5 hektaril ja need on talu pakutavaid tooteid arvestades väga olulised – maasikatest sünnib viite sorti moose ja mahlu.
Tõnu räägib, et lõviosa Eestis kasvatatud maasikatest ehk lausa 90 protsenti süüakse ära suvel, aga just see on tema arvates valesti ning seda peaks katsuma muuta. „Suvel on kõikvõimalikku muud rohelist ka ja me võiks jagada head kraami ehk maasikaid kogu aasta peale. Selle nimel oleme Marjamaa talus aastaid tegutsenud ja proovinud aastaringselt müüa külmutatud marju. Läheb küll, aga võiks minna veel paremini,“ räägib ta. „Eks ta on muidugi hinnaküsimus – mina saadan ühe hinnaga välja, aga poest vaatab vastu tihti üle kahe korra kõrgem hind. See teeb veidi kurvaks. Mulle hinda tõsta ei meeldi. See oleks koht, kus riik võiks käibemaksu vähendada.“
Sel hooajal on Marjamaa talu Prisma toidupoodides kilostes kottides müünud üle kümne tonni marju ja see on Tõnu sõnul juba päris hästi. Samas on koroonaaeg mõjutanud ka marjamüüjat, sest söögikohtade ja Tallinki tellimused on kõvasti vähenenud.
Kõik marjad lähevad külmutusse
Talul on oma külmhoone, mida on mitu korda laiendatud. Nüüd mahub sinna 300 tonni marju. Samuti on olemas kiirkülmakamber (‒40 °C), tänu sellele säilivad marjades kõik vitamiinid. Suurem osa marju müüakse ära külmutatult või valmistatakse neist erinevaid tooteid. Raisku ei lähe tänu külmhoonele mitte midagi.
Marjakasvatuses on Tõnu sõnul äärmiselt oluline ka jahutuskambri olemasolu, sealt käivad pärast korjamist läbi kõik marjad. See annab marjadele pikema säilivusaja ja võimaldab pakkuda kvaliteetset toodangut.
Suvehooajal marjade müümisega Marjamaa talu peaaegu ei tegele. Tõnu ütleb, et ei ole mõtet trügida marjadega turule sel hetkel, kui kõik marju müüvad.
60 nimetuse ringis erinevaid hoidiseid valmib Marjamaa talus kasvatatud marjadest.
Marjamaa talu üks eesmärke on turu korrastamine – see tähendab, et marju ostetakse partneritelt siis, kui on hooaja kuumalaine ehk marju turgudel kõige rohkem. Omakasvatatud marjadest valmivad ka hoidised, mida on ligi 60 erinevat nimetust. „Elke (Tõnu tütar, Marjamaa müügi- ja turundusjuht – toim) ikka pahandab minuga, et sortiment on liiga lai,“ muigab Tõnu. „Aga no mida ma siis teen, tooted on ju head.“
Marjamaa tootevalikust on hästi populaarne marjasegu, mis sisaldab vaarikaid, pampleid, kultuurmustikaid ja punaseid sõstraid. „Rahvale maitsevad ka vaarikad, kultuurmustikaid, ja õuntest muidugi kuldrenett,“ toob Tõnu välja teisigi populaarsust kogunud aiavilju.
„Polka” oli, on ja jääb popiks
Maasikasortidest on eestimaalaste lemmik endiselt „Polka” ja seda ei muuda vist niipea miski. „Ta on kõige magusam ja ka moos tuleb temast kõige ilusam. Näiteks kui ma teeksin seda „Sonatast”, siis tarbijad arvaksid, et olen teinud Poola maasikast, sest see näeb nii hele välja,“ muigab Tõnu.
Teeme Tõnuga tiiru marjamaal. Parasjagu on tal pooleli õunapuude kujundamine. Igal aastal tuleb kõik puud – ja neid on 2000 – oksakääridega üle käia, sest vaid nii saab saaki pidevalt.
„Mul oli küll varem paar inimest õunapuid lõikamas, aga tundub, et tänavu teen selle töö ise,“ märgib 75-aastane peremees. Ta rõõmustab uute akuga oksakääride üle, millega töö läheb palju kiiremini kui varem ja parem käsi ei jää pärast mitut päeva okste lõikamist kangeks.
„Õunapuude kujundamine on väga tore töö, mulle meeldib. Puud on kõigega rahul, mida ma teen ja nendelt pole mingeid vastuväiteid isegi juhul, kui ma teen midagi teistmoodi kui koolis õpetati. Ma teengi asju alati omamoodi ja teiste arvates võib-olla ka mõnikord valesti.“
Aasta läbi on Marjamaa talus tööl viis inimest, lisaks oma pere liikmed. Müügi ja turunduse eest hoolitseb peretütar Elke. Just temast loodab Tõnu ka oma elutöö edasiviijat. Abikaasa Maria aitab kaasa kõikvõimalikes töödes, aga kindlasti kohtab teda siis, kui minna suvel tallu värskeid marju ostma.
Suur suvine sagimine
Suvel käib marjapõldudel muidugi suur sagimine. Paraku tähendab marjade korjamine enamasti käsitsitööd. Veel ei ole leiutatud masinat, millega saaks korjata kultuurmustikaid, pampleid, vaarikaid või astelpajumarju. Tuleb palgata hooajatöölisi, kelle tarbeks on metsaserva ehitatud vaat et oma elurajoon.
„Eelistan muidugi kohalikke töötajaid, aga kahjuks hooaja tipus pole piisavalt eestlasi, kes tööle tuleks. Eelmine aasta oli eriti keeruline, sest võõrtööjõudu riiki ei lubatud. Osa tublisid töötajaid, kes olid ootel ja soovisid tulla, läksid Soome ja Poola,“ nendib Tõnu.
Eriti aga kiidab ta Tere piimatööstuse inimesi, kes tulid möödunud suvel kõige kiiremal ajal appi maasikaid korjama. Tere piimatööstuse rahvas tahtis kindel olla, et nad saavad Emma kohupiimakreemi sisse minevad maasikad ikka kätte ja nii tulidki ning korjasid nad marjad põllult ise.
Käisin viis aastat tagasi samuti Marjamaal intervjuud tegemas ja siis rääkis Tõnu õhinaga külmhoone laiendamise plaanidest. Nüüd ongi see valmis ja töötab täistuuridel. Kõige viimane investeering on aga hoopis päikesepaneelid, mille abil saab kopsakat elektriarvet natukenegi väiksemaks. Kas ettevõte hakkab nüüd valmis saama?
Muutustest pääsu pole
„Vist jah. Samas ei tea ka, sest muutused on alati lihtsalt tulnud. Oma arust tegin juba esimese külmhoone väga suure, aga näed, ei jätkunud, pidime mitu korda laiendama. Eks ole näha, mis elu toob,“ ütleb Tõnu. „Praegu läheb päris hästi ja me oleme Eestis üsna unikaalne ettevõte, ega teist sellist marjakasvatajat polegi,“ nendib ta lõpetuseks.
Kommentaar: Isa on Marjamaa talu arendades väga õnnelik
Marjamaa talu müügi- ja turundusjuht Elke Lillemets kiidab koostööd oma isa Tõnu Oksaga ning ütleb, et isa on tõeliselt muhe ja lennukate ideedega mees. „Marjamaa talu on tema jaoks nagu hobi, mis teeb teda väga õnnelikuks. Ta toimetab väsimatult ning tema ideed ei lõpe kunagi,“ ütleb ta.
Elke selgitab, et tema hallata on Marjamaa talu müügi ja turundusega seonduv ning Tõnu korraldab kõike, mis seotud tootmisega. „Me kumbki ajame oma rida. Mida aeg edasi, seda enam isa kuulab ka mind. Eks me muidugi vaidleme, aga need on edasiviivad vaidlused. Mõnikord tulebki kasutada katse-eksituse meetodit, et kõik rahule jääksid,“ ütleb ta.
Näiteks on üks sage vaidlemise koht mitmesugused tooted – nimelt on Tõnul lõputult mõtteid, mida kõike võiks marjadest teha, aga Elke katsub talu tootevalikut hoida optimaalsena.
„Näiteks meil võiks olla üks-kaks sorti maasikatoormoosi, aga on viis-kuus, sest isal fantaasia lendab. Aga iga uue toote loomisega käib kaasas teatav protsess alates katsete tegemisest kuni siltide kujundamiseni,“ mainib Elke. „Mulle väga meeldib, kuidas isa suhtub oma töötajatesse. Nad on nagu meie perekond, neil peavad alati olema parimad tingimused.“
Elke sõnul tegeleb Tõnu Oks varavalgest hilisõhtuni oma hobiga ehk Marjamaa taluga. „Seejuures on tal asjad enamasti peas, sest arvutit kasutab ta väga vähe. Mina olen tema arvuti ja teen kõik selle, mis vajab arvuti taga olemist. Passi aga mu isa kindlasti ei vaata, käib endiselt aeg-ajalt spordivõistlustel ja tuleb ikka medaliga tagasi, mida tal aastatega kogunenud üle 400. Nende hulgas neli MM-i medalit: neist kaks laskesuusatamise ja kaks polüatloni eest. Kusjuures võidud on tulnud ilma regulaarse trennita. Tema sõnul ongi töö trenni eest,“ muigab Elke.
