Käes on aeg, kui saame nautida igaüheõiguse vilju ja enda tarbeks loodusande korjata. Varume marju, seeni ja mitmesuguseid vilju. Töötleme ja hoiustame neid, et aasta kõige pimedamal ajal end nendega veelkord rõõmustada. Paraku pole ükski hoidis igavene, mistõttu tegeleme varumise ja hoiustamisega igal aastal. Miks aga püüame mõnda muud osa loodusest igaveseks „purki panna“?
Meil on lõputu segadus metsa, maa ja süsinikuga. Räägitakse sidumisest, aga eri osapooled saavad sellest üsna erinevalt aru. Metsameestele on loogikavastane see, et LULUCF-i (maakasutuse ja selle muutuse ning metsanduse sektori) arvestuses on tähtsal kohal kogutagavara ehk süsinikuvaru.
Jah, saame süsinikku varuda ja hoida seda metsamaas ja sealses biomassis kinni, aga see on vaid pool tervest tehtest. Nii nagu varutud ja hoiustatud seeni ja marju ei saa igavesti säilitada, pole ka CO2 puhul võimalik teda metsamaas lõputult kinni hoida. Olgu siis looduslike häiringute või bioloogilise küpsuse tulemusel hakkab ühel hetkel see seotud süsinik atmosfääri tagasi minema. Oma loomulikule ringkäigule.
.jpg "heworitz")
Metsast saagu süsinikupump
Mitte metoodiliselt, vaid sisuliselt parema tulemuse annaks see, kui metsad toimiksid n-ö süsinikupumbana – eemaldaksid atmosfäärist pidevalt sinna lisanduvat fossiilset süsinikku. Teatud osa süsinikku läheks pikaealistesse puittoodetesse lukku ja allesjääv selliste toodete tootmiseks, mis asendavad fossiilseid lahendusi. Sel moel tekiks pikaajaliselt mitmekordne võit. Puittoodete osa arvestatakse praegu LULUCF-i sektoris ka vaid osaliselt. Eriti markantne on aga see, et LULUCF-i kontekstis tekib üsna palju süsinikuheidet ja pikaajalist negatiivset mõju selle varule hoopis looduskaitse tõttu! Soode ja niitude taastamisel raadatakse ehk muudetakse pöördumatult senist maa-
kasutust metsamaast muuks maaks.
Eesmärkide ja reeglite konflikt
Loodust üritatakse purki panna ka looduskaitsega. Üks näide on Natura elupaigatüübid. Esiteks on tegemist ülimalt lihtsustatud tüpoloogilise käsitlusega muidu nii keerulisest loodusest. Looduskaitsepoliitiliselt teeb aga asja riigi jaoks keeruliseks see, et oleme Euroopa Liidule lubanud kaitsta teatud hulgal kirja pandud elupaiku – nii metsas kui niidul – ja tagada nende hea seisundi. Praeguse lähenemise kohaselt tagab riik seda kõike looduskaitse korralduse, sh valdavalt reeglite abil. Kaardile joonistatakse kaitse- ja elupaikade piire ning koostatakse reeglid. Suurem osa maaomanikke ei ole aga isegi teadlikud, et nende maadel asub selliseid alasid. Tean isiklikust kogemusest, et nii mõnigi eramaal asuv niiduelupaik on täna hoopis latiealine mets. Ja mõnes metsaelupaigas on noorendik. Seega üsna vähe tundub mulle siin olevat pikaajalist vaadet – mis saab siis, kui üks või teine elupaik ei vasta enam vajalikele nõuetele ega kirjeldustele?
Kaitseme või rikume?
Metsaelupaikade seas on palju selliseid, mis on tundlikud looduslikele häiringutele – kuidas tagada, et vana loodusmets või rohunditerikas kuusik ei saa üraskitest puretud ega tuulest pikali puhutud? Tegelikult on looduskaitse eesmärkide ja kavandatud meetmete vahel põhimõtteline konflikt. Küsimus ei ole ju looduskaitses iseeneses, vaid selle korralduses, mis praegu ei toeta parimal moel eesmärkide saavutamist.
Natura metsaelupaikade ümber tekitatud poleemika veeretatakse metsade majandamise kaela, kuigi tegelikult on tegemist looduskaitsekorralduse ebaõnnestumisega.
Seega – olgu süsinik, elupaigatüüp, kaitsealune liik või kukeseen – loodust pikaks ajaks purki ei pista. Kui seda aktsepteerime ja teadvustame, siis astume alles esimese sammu selles suunas, et loodus saab päriselt hästi hoitud.
Maamajandusega seotud inimesed tajuvad looduses olevaid seoseid väga hästi ja just seetõttu oleksid nad head loodushoiu eestkostjad. Kui vaid oleks vähem asjatundmatuid ja ennekõike tahet vähendavaid reegleid ja arvamusi.
