Eesti Maaülikoolis hiljuti kaitstud doktoritöö kinnitas, et Eestis toimub põllumajandusmaa koondumine väheste ettevõtete kätte.
Selle protsessi peatamiseks vajab Eesti regulatsioone, mis aitaksid tagada laia maaomanike ringi, maa kättesaadavuse väiketootjatele ja uutele põllumajandustootjatele ning maapiirkondade elujõulisuse.
Eestis on aastate jooksul vähenenud põllumajandustootjate arv ja kasvanud ühe tootja keskmine maakasutus. Põllumajandustootjate arvu vähenemine on toimunud peamiselt väikeste tootjate arvelt ja kasvanud on suurte äriühingute kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala. Lisaks kasvab suurte maakasutajate maaomandi pindala. Toidutootmine koondub Eestis järjest rohkem suurte tootjate kätte, väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted konkureerivad suurte tootjatega, kel on majanduslikest tingimustest tulenevalt eelised.
Väikesed väljasurumise ohus
Põllumajandustootjad on pikka aega saanud pindalapõhiselt Euroopa Liidu (EL) toetuseid. Seega, mida suurem on põllumajandustootjate toetusalune maakasutus, seda suuremad on ka toetused, mida selle pealt tootjale makstakse. See omakorda tähendab, et suurematel maakasutajatel on enam rahalisi võimalusi maade juurde ostmiseks. Selle tulemusel võib kasvada ka suurte maakasutajate maaomand.
Maakasutuse koondumise tulemusena koondub ka mõjuvõim toidutootmise turul väheste suurte ettevõtete kätte, mis dikteerivad seejärel toodangu turustamise hinna. Väikeste tootjate võimalus oma toodangut turustada väheneb, sest ei suudeta võistelda hindadega, mida suured põllumajandustootjad saavad pakkuda. Majanduslikult keeruline toimetulek võib lõppeda maa müümisega ja väiketootja tegevuse lõpetamisega.
Sageli saavad suurtootjad toota odavamalt kui väiketootjad. Sellest tulenevalt on mitmes riigis (nt Hiina, Brasiilia, Šotimaa) valitsused pikalt soosinud suurtootmisel põhinevat põllumajandust. Šotimaa näide maaomandi ja -kasutuse koondumisest on maailmas üks unikaalsemaid just äärmuslikkuse tõttu. Ajalooliselt kujunes sealsetes piirkondades välja monopolidel põhinev maaomand ja tänaseks on sealne maaelu suuresti hääbunud. Alates probleemi tõsiduse mõistmisest on riik teinud jõupingutusi selleks, et maaelu märkimisväärsete investeeringutega taas käivitada.
Väiketootjatel või põllumajandussektorisse alles siseneda soovivatel inimestel (k.a noortel) on põllumajandusmaa koondumise tõttu äärmiselt keeruline maad omandada või leida vaba maad kasutamiseks. Väiketootjatel ja uutel sektorisse sisenejatel peavad olema võimalused maa omandamiseks või kasutamiseks. Üks võimalus võiks olla maa rentimine, aga selleks peab selline maa ka olemas olema. Mõnes riigis on loodud asutused, mis tegelevad maapanga loomisega ja maa kasutusse andmisega nendele, kellel on tootmise alustamisel vaja abi ja toetust.
Maaelu võib kiduma hakata
Põllumajandusmaa koondumine avaldab negatiivset mõju maakogukondade arengule, sest väikesed põllumajandustootjad on need, kes säilitavad maakultuuripärandit ja elu maapiirkondades, elavdavad maapiirkondade ühiskondlikku elu, toodavad väärtuslikke tooteid, kasutavad loodusressursse säästlikult ja tagavad laia omanikeringi maapiirkondades. Võimalikult suur omanike arv võib tagada säästlikuma maaressursi kasutamise ja kindlustada toidujulgeoleku.
Euroopa riikides on põllumajandusmaa omandamise ja kasutuse osas erinevad lähenemised ning regulatsioonid. Lisaks võivad erineda ka piirangud, mis on kehtestatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Selliste siseriiklike regulatsioonidega soovitakse hoida maad põllumajanduslikus kasutuses või piirata põllumajandusmaa koondumist, kuid eesmärke on teisigi. Selliste piirangute ühine eesmärk on ära hoida põllumajandusmaaga spekuleerimist, tagada põllumajandusmaa säästlik ja jätkusuutlik kasutamine ning riigi toiduga varustatus.
Nii on näiteks Lätis ja Leedus kehtestatud regulatsioonid, millega piiratakse maaomandi koondumist. Mõlemal riigil on Eestiga sarnane ajalooline taust ja seal on viidud ellu maareform sarnaselt Eestile. Lätis on reguleeritud, kui palju maad üks isik või ettevõte võib maksimaalselt omada. Piirangu eesmärk on hoiduda olukorrast, kus ühe isiku kätte koonduks kontroll suure koguse põllumajandusmaa üle. Piirangud põllumajandusmaa omandamisele on seadnud ka Leedu, kus füüsiline või juriidiline isik ja seotud isikud ei saa riigilt ja teistelt müüjatelt omandada ja/ega omada üle 500 hektari põllumajandusmaad.
Oleme taas kolhooside ajastus
Selleks, et põllumajandusmaa koondumise problemaatikaga Eestis tegelema hakata, tuleb esmalt mõista probleemi olemust, ulatust ja selle tekitajaid. Eestis oli pärast taasiseseisvumist soov minna sovhoosidest ja kolhoosidest üle euroopalikule peretaludel põhinevale põllumajandustootmisele. Hoolimata sellest, et maareformi algusaastatel alustas tegevust palju väikeseid põllumajandustootjaid, on 30 aastat hiljem Eestis olukord, kus suur hulk maad on koondunud väheste põllumajandusettevõtete kasutusse. Põllumaa on koondunud aina väiksema arvu kasutajate kätte, kellest valdav osa on juriidilised isikud. Põllumajandusliku maakasutuse jagunemise struktuur hakkab üha rohkem sarnanema sovhoosidele ja kolhoosidele, erinedes sageli vaid selle poolest, et praeguste suurtootjate maakasutus on tunduvalt rohkem tükeldatud ja ei asu kompaktselt ühes piirkonnas koos.
Kuidas piirata põllumajandusmaa koondumist?
Põllumajandusmaa koondumist võiks Eestis piirata suurte põllumajandustootjate omanduses ja võib-olla ka kasutuses oleva põllumajandusmaa pindala edaspidise suurenemise peatamisega sarnaselt Lätile ja Leedule. Oluline on tagada väikestele tootjatele ja uutele põllumajandussektorisse siseneda soovijatele põllumajandusmaa kättesaadavus. Selleks võiks sellistel tootjatel olla Eestis eelisõigus põllumaa ostmisel või kasutamisel.
Seotud ettevõtete hämar elu
Lisaks põllumajandusmaa omandamist piiravatele kriteeriumitele on oluline ka see, et riigis oleks selge ja läbipaistev ettevõtete struktuur. Praegu on Eestis keeruline selgeks teha, millised ettevõtted on omavahel seotud ning kui palju maad on nende ettevõtete konsortsiumitel kasutuses või omandis.
Eelnev jutt reguleerimise vajadusest toob kindlasti kaasa vastulauseid. Siinkohal tuleb aga välja tuua seos keskkonnavaldkonnaga, kus meil on kujunenud kindel arusaam, et vajame looduslikku mitmekesisust ja selle tagamiseks peame rakendama reegleid, mis tagaksid liikide säilimise. Sellega seoses on hakatud kasutama ka finantsilisi mõjutusvahendeid. Tootmises, sh põllumajandussektoris on mitmekesisus ehk erineva suurusega ettevõtete olemasolu samuti väga oluline. Nii nagu keskkonna aspektist ei soosita monokultuurset keskkonda, siis sama reegel peaks kehtima ka ettevõtluses.
Suurest tagasi väiksemaks
Maa, sh põllumajandusmaa on piiratud ressurss, mida tuleb kasutada selliselt, et tagataks selle olemasolu ja kasutusvõimalus ka järeltulevatele põlvedele. Selle kasutamisest sõltub Eesti toidujulgeolek ja lai maaomanike ring on tagatis riiklikule julgeolekule. Seega ei ole põllumajandusmaa kasutuse ja maaomandiga toimuv väheoluline valdkond.
Eestis on oluline rakendada sellist poliitikat, mis toetaks põllumajandusmaa koondumise asemel tööstuslike suurtootjate üleminekut väiksematele tootmisüksustele ning tagaks Eestis piisava toiduga isevarustatuse ja toidujulgeoleku.
Üksnes majanduslikud huvid ei tohi üles kaaluda inimeste toimetulekut maapiirkondades, meie toidu- ja energiajulgeolekut ning põllumajandussektori jätkusuutlikkust.
Hea teada
Marii Rasva kaitses 2023. aasta märtsis Eesti Maaülikoolis doktoritöö „Põllumajandusmaa kasutuse muutused Eestis: tasakaalustatud maakasutuse tagamise võimalused“. Doktoritöö üks juhendajatest oli Evelin Jürgenson maaülikooli metsa- ja maakorralduse ning metsatööstuse õppetoolist.
