Tšehhi ettevõte ProPelety Ltd. on saavutanud graanulitootmises uue, senisest üksjagu efektiivsema taseme, mis võimaldab kütteks või loomade allapanuks kasutatavaid graanuleid tasuvalt toota nii kuivast heinast kui ka biopuhastuse läbinud vee ülejääkidest.
Heinast ja põhust on varem ka Eestis proovitud pelleteid toota, aga siiani on need katsetused osutunud siiski liialt kalliks, mistõttu majanduslikult tulusat graanulitootmist viljeletakse siinmail vaid kütte- ja hakkpuitu ning saepuru toorainena kasutades.
Tšehhimaa ettevõte ProPelety aga tõestab, et ka heinast, põhust, turbast, sõnnikust või mõnest muust biomassist on äriliselt tulemuslikult võimalik graanuleid valmistada.
Sõltuvalt toormest saab selliseid graanuleid kasutada lisaks ahjude ja katelde kütmisele ka loomade allapanuks, loomasöödana ning põllurammuna.
Tooraine tulgu lähikonnast
Üks suuremaid probleeme, mida biomassist pelletite tootmise efektiivseks muutmisel tuleb lahendada, on tooraine – heina, põhu, saepuru – transportimine selle tekkekohast tootmisettevõttesse.
ProPelety juhataja Vladimir Hajek ütleb, et kõige efektiivsem oleks hankida kogu liini poole ööpäeva pikkuseks tööshoidmiseks vajaminev tooraine 5–10 kilomeetri raadiuses tehase asukohast. Kuna selliseid ideaalseid olusid enamasti pole, tuleb tuua materjali ka 30 ja 50 kilomeetri kauguselt.
Oluline on laovaru hoidmine, et liini pidevalt käigus hoida – selle seismapanek ja uuesti käivitamine suurendab kõvasti energiakulu. „Tooraine hulk, mida varuks hoida, peab olema päris suur, sest keskmine 162,3 kW võimsusega agropelleti tootmisliin suudab tunnis toota keskmiselt ühe tonni graanuleid. Sõltuvalt toormaterjalist võib see kogus muidugi teatud piirides kõikuda,” kirjeldab Hajek tootmisliini võimekust.
„Samas – kui kord on ülejääva biomassi graanuliteks töötlemine ette võetud, siis saab nõnda toota muidu raiskuminevast heinast või põhust tõhusat täiendust küttematerjalile, mida ettevõttes kasvõi vilja kuivatamisele või hoonete kütmisele ikka kulub.”
Teine mure on see, et sageli on põllule vedelema jäänud heina- ja põhupallid läbi vettinud, graanulitootmise liinil läheb sellist materjali töödeldes suur osa energiast kuivatamisele ja selle tõttu kipub graanuli omahind kujunema niivõrd kalliks, et turg seda vastu võtta ei suuda.
ProPeletys välja töötatud pelletiliin, mida nüüd ka neljas modifikatsioonis toodetakse, saab vastu võtta ainult tooret, mille niiskusesisaldus ei ületa keskmiselt 14%. Väike kuivati liinil on, aga see on mõeldud rohkem n-ö pindmise kui sisemise niiskuse eemaldamiseks.
Ühest küljest eeldab see kuiva kvaliteetse tooraine olemasolu, teisalt on ka tulemus kvaliteetsem – kui eri tehnoloogiate abil toodetud graanulite ja brikettide niiskusesisaldus jääb 10–30% vahemikku, siis sellisel moel toodetud graanulite niiskusesisaldus on 3–7%.
Soodne küttelahendus
Vladimir Hajek näeb biomassi graanuliteks pressimisel mitut kasulikku rakendust. Esiteks väheneb oluliselt biomassi maht. Pelletite keskmine puistetihedus on 750 kg/m³, heinapalli puhul on see heal juhul 100 kg/m³. Näiteks loomade allapanumaterjali ladustamisel on nende mahul aga üsnagi suur tähtsus.
Küttegraanulite energeetiline väärtus võib olla päris suur, sest tegemist on kõvasti kontsentreeritud kütusega, mille erikaal on 800 kg/m³ kohta, põlemise jääke tekkib aga vähe. Näiteks kivisöega võrreldes jääb agropelleteid põletades järele pea kümme korda vähem tuhka.
Kütteväärtuselt on biomassist valmistatud pelletid enam-vähem võrdsed pruunsöega (12–18 MJ/kg), aga kui arvestada energiatootmiseks tehtavaid kulutusi, siis agropelletitega katla kütmine on üks odavamaid soojasaamise võimalusi.
ProPelety tegeleb nii graanulite tootmisega kui nende tootmiseks vajalike seadmete valmistamise ja paigaldamisega. Tootmisliine on nelja võimsusklassiga, liini võimsus sõltub põhimõtteliselt sellest, kui suur elektrimootor on seatud seda käitama.
Nii on pelletiliin Agro Plus ette nähtud rahuldama keskmise või suurema põllumajandusettevõtte vajadusi. Liin algab purustuspunkrist, mis suudab vastu võtta põhu- või heinapalle läbimõõduga 150 cm või põhu- või heinapakke mõõtudega 150 x 150 cm.
Edasi läbib purustatud biomass tolmu ja võõrkehade eemaldi ja kuivati ning jõuab granulaatorisse, kus sellest kuumutamise käigus pressitakse läbi vastavate avadega ketaste graanulid. Seejärel eraldatakse veelkord tolm ja läbi jahutuskonveieri liiguvad juba valmis pelletid pakkimisse, näiteks võib neid koguda liikuvalt lindilt big-bag kottidesse.
Põhugraanul sobib hästi hobusetalli või kanalasse
Eestis toodab põhust loomade allapanupelleteid tööstuslikus mahus Anija vallas asuva Toominga talu allettevõte BJ Tootmise OÜ. Põhiliseks tooraineks on teraviljapõhk ning peamisteks klientideks hobusekasvatajad, aga pelletile on leitud rakendust ka kütusena, multšina ja kuivkäimlate absorbendina.
Ökopelletid Anijalt
Pelletite tootmisel kasutatakse nisu-, odra-, rukki-, kaera- või rapsipõhku. Toominga talus on sellega mindud isegi nii kaugele, et valminud toodangut saab nimetada ökopelletiteks. Nende valmistamisel pole kasutatud lisaaineid, tootmisprotsessi kuni 85 °C temperatuur hävitab pea kõik mikroorganismid ja nii ongi tegemist sisuliselt steriilse tootega, mille Toominga talu on ka eraldi sertifitseerinud.
Põhupelleti imamisvõime on suurepärane, umbes 300% omakaalust. Seda kinnitab ka Saksamaa Göttingeni ülikoolis 2010. aastal tehtud uuring hobusekasvatusega tegelevate ettevõtete seas. Tulemused näitasid, et allapanus on pelletile kõige lähedasemad omadused höövellaastul, pika põhuga aga polegi justkui midagi võrrelda. Graanulikogused on väiksemad, tallide sisekliima parem, jäätmeteke väiksem, sõnniku kvaliteet etem, talli hoolduseks kuluv aeg lühem jne.
300% omakaalust on põhupelleti imamisvõime.
Kõik need parameetrid annavad pelletile põhuallapanu ees palju eeliseid, mis vähemalt hobusekasvatuse puhul ka kulusid vähendavad. Tõsi – hobustele kulub allapanu oluliselt vähem kui veistele. Kuni kümne ruutmeetri suuruse hobuselatri tarbeks kulub aastas umbes 1300 kg põhupelletit, mille hind jääb vahemikku 270–300 eurot.
Hobustele piisab esimeseks allapanuks 150 kilost, millele umbes 50 korda aasta jooksul lisatakse paarikümne kilo kaupa värsket allapanumaterjali. Piimalehmi, eriti, kui nad enam koplis ei käigi, tuleb värske allapanuga varustada üksjagu sagedamini, pealegi kulub seda looma kohta vähemalt paar korda rohkem kui hobusetallis.
Töö muutub kergemaks
Küll aga võib just põhupelletis peituda hea allapanulahendus linnufarmile – kulu on suhteliselt väike ja efekt tuntav. Esmakordsel allapanul tuleb pelleteid puistata 6–6,5 kg/m2. Järgmised seitse nädalat pole allapanu vaja lisada, seejärel võiks ümber jooginõude puistata täiendavalt paarkümmend kilo värskeid graanuleid. Selline allapanu püsib kuiv, väheneb lindude vigastuste saamise oht, töö kanalas muutub kergemaks ja lõppeks väheneb ka tekkiva sõnniku maht.
Kommentaar: Põhupellet on hea allapanu, aga veisekasvatajale liialt kallis
Kaja Piirfeldt
Remmelgamaa talu piimakarjakasvataja, Järvamaa kutsehariduskeskuse õppejõud
Põhust toodetakse ka Eestis allapanugraanuleid ja neid on mullegi pakutud. Aga pärast kalkuleerimist saab selgeks, et nende hind on ebamõistlikult kõrge. Ma täpset hinda ei mäleta, aga arvestasin, et põhuallapanuga võrreldes oleksid graanulid oma kolm korda kallimad.
Iseenesest on selline allapanu tootmise moodus ja ka nende kasutamine positiivne, sest graanulid ei tolma, on hea imavusega, neid on lihtne ja efektiivne transportida ja ladustada. Aga praeguse hinna juures võib nende kasutamine kõne alla tulla hobusekasvatustes või lemmikloomade puhul. Tean, et hobusepidajad seda ka kasutavad. Ent veisekasvatuse puhul on allapanu kogused sedavõrd suuremad, et talunik ei saa seda endale puhtmajanduslikult lubada.
Eks see on arusaadav – põhu- ja heinapelletite tootmine ongi energiamahukas ja selle tõttu ka üsna kallis, lisaks tuleb investeering teha tootmisliini soetamiseks jmt. Selleks, et see allapanumaterjal veisekasvatajale atraktiivseks muutuks, peavad tootjad graanulite omahinna praegusest märksa allapoole saama.
