Metsaomanikud on eri meelt looduskaitsjatega

Kuulsate Alutaguse laante metsaomanikud on mures, sest nende mets soovitakse neilt sisuliselt käest võtta. Lend­orava kaitseks soovitakse seal taas laiendada looduskaitselisi piiranguid ja kaitse alla võtta täiendavad 670 hektarit eramaid. Rangeid majandamispiiranguid soovitakse kehtestada nii vanades metsades kui ka alles mullu istutatud metsakultuurides.

Viimastel aastatel on Alutagusel pidevalt mõne ala kaitse alla võtmine menetluses. 2018. aasta sügisel moodustati seal Eesti kuues rahvuspark – Ida-Eesti soo-, metsa- ja rannikumaastike ning pärandkultuuri kaitseks loodi Alutaguse rahvuspark. Riigikogu otsustas toona, et rahvuspargi loomisega tekitatakse piirkonda ühtne loodus- ja pärandkultuuri kompleks, mis seob tervikuks senised kaitsealad sealsete väärtustega.

Kunagine lubadus unustati

Kogu ala oli juba kaitse all ja kohalikele lubati, et piirangute ulatus rahvuspargi loomisega ei kasva. Nüüd aga on need jutud unustatud ja keskkonnaametis menetletakse Eestimaa Looduse Fondi mullu septembris tehtud ettepanekut liita rahvuspargile täiendavad 28 000 hektarit, et rahvusparki rohkem kui kolmandiku võrra laiendada. Seda soovitakse teha osaliselt olemasolevate püsielupaikade ja projekteeritavate püsielupaikade, aga enamuses nende vahele jäävate riigimaade arvel.

Kohalikud elanikud on kaitsealade laiendamise pärast mures, sest näevad selles olulist negatiivset mõju kohalike inimeste tööhõivele, aga ka omavalitsuse tulubaasile. Näiteks Alutaguse vallas oleks uute piirangute hinnanguline mõju aastas sadu tuhandeid eurosid. Väheneks nii kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekuv maamaks kui ka tulumaks, suureneks oht, et piirkonnast lahkuvad nii elanikud kui ka ettevõtted.

Maaomanikud on vastu ka olemasolevate püsielupaikade liitmisele rahvuspargiga, sest püsielupaiga puhul on vähemalt teoreetiliselt võimalik piirangutest vabaks saada, kui kaitstav liik sellel alal ei ela. Kui aga tänane püsielupaik liidetakse kaitsealana rahvuspargiga, kaob kohalikel lootus piirangutest vabaneda.

Ees ootavad uued piirangud

Selle aasta alguses hakkasid aga liikuma jutud, et lendorava kaitseks luuakse uusi kaitsealasid. Mitmed metsaomanikud said sellest teada juhuslikult, kui nende esitatud metsateatis sai majandustegevust keelava otsuse. Veebruaris saatiski keskkonnaamet maaomanikele teavituskirjad uute lend­orava püsielupaikade loomisest ja seniste püsielupaikade laiendamisest ning kaitsekorra karmistamisest.

Uusi piiranguid soovitakse kehtestada 1800 hektaril, millest veidi alla 700 hektari asub eramaadel. Kui sihtkaitsevööndisse jäävate metsade eest ollakse valmis ka veidi hüvitist maksma (Natura hüvitis 110 €/ha aastas), siis samuti rangete majandamispiirangutega piiranguvööndites olevad metsad võetakse omanikelt sisuliselt ilma kompensatsioonita käest. Hüvitisena pakutakse omanikele 50% maamaksusoodustust (mõni euro hektari kohta aastas) või võimalust küps või valmiv mets riigile müüa. Arvestades aga, et kaitse alla võetakse ka latimetsad ja isegi eelmisel aastal istutatud metsakultuurid, ei ole see kompensatsioonimeede kuidagi õiglane.

Maadevahetus olgu võimalik

Näide kompensatsioonimeetmete ebaõiglusest on ka hiljutine halduskohtu otsus, mille järgi metoodika, mille alusel riik kaitsealust metsamaad omanikelt ära ostab, on põhiseadusevastane, sest ei võimalda maksta õiglast turuhinda. Kohtumenetluses selgus, et viimastel aastatel looduskaitsealust maad riigile müües on metsaomanikud saanud turuhinnast lausa kolmandiku vähem tulu. Seetõttu leiavadki omanikud, et oleks aeg tagasi tuua maadevahetuse võimalus. On vähe räägitud, et tegelikult toimibki maadevahetus ka praegu, kuid seda praktiseeritakse näiteks Rail Balticu trassile jäävate maade omandamiseks, mitte looduskaitseliste piirangute puhul.

Maadevahetuse võimaluse taastamine annaks metsaomanikele võimaluse maal oma traditsioonilist eluviisi jätkata, vastupidi praegusele olukorrale, kus kohalike elanike maaomandi kasutamise piiramine viib sageli hoopis maalt linna kolimiseni. Maadevahetuse võimaluse taastamise teemalise debati taasalustamisest rääkis hiljuti riigikogulaste küsimustele vastates ka keskkonnaminister Tõnis Mölder. Ta rääkis, et maadevahetust on ajalooliselt praktiseeritud ja kindlasti on sellel meetodil omad plussid ja miinused.

Viis, kuis Alutagusel lendorava kaitset planeeritakse, näitab ilmekalt meie looduskaitse varjukülgi – kui kuskilt leitakse mõni kaitsealune liik, keeratakse see ala automaatselt lukku, alternatiive eriti kaalumata. Lendorava leviku­areaal on tohutu, ulatudes üle Euraasia. Kuigi Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punase nimekirja kaitsestaatuse (Least Concern) järgi on lendorava seis maailmas päris hea, on Euroopas tema leviku läänepiir ning teda leidub veel vaid Eestis ja Soomes.

Oravatest ja inimestest

Nagu meil, on ka Soomes lend­orav range kaitse all, kuid seal on ta kaitsemeetodid täiesti erinevad. Lendorava pesapuu kaitse on Soomes metsaomaniku kohustus, totaalset majandamiskeeldu erinevalt meist ei kehtestata ja pigem vaadatakse iga juhtumit eraldi, andes metsaomanikule nõu, kuidas metsas toimetada nii, et oravad ja inimesed sinna ära mahuksid.

Tundub täieliku vastandina meil toimuvale, kas pole? Hoolimata kasvavatest piirangutest ja kaitsealadest ei näi meie kaitstavate liikide seisukord paranevat. Nii ongi laienevate ja karmistuvate piirangute tagajärjel kustunud aina enam „suitsusid” – kui inimestel ei ole tööd ja oma maad kasutada ei saa, kolitakse linna. Vanad talumajad jäävad tühjaks, teerajad kasvavad rohtu ja side maaeluga katkeb.

Kas Eestis on tõesti eesmärk inimene oma traditsioonilisest keskkonnast välja lülitada? Mille hinnaga seda tehakse? Kohalik inimene, kohapeal toimetav maa- ja metsaomanik on parim looduse kaitsja ning teda oma keskkonnast eemale tõrjudes saetakse korraga jalga nii looduskaitse-, maaelu- kui ka regionaalarengu „taburetil”. Inimene on osa loodusest ja loodust saab kaitsta vaid koos inimesega. Meie praegune looduskaitse vajab reformi.

Alutaguse loodusväärtusi tuleb hoida peamiselt riigimaal

Liis Kuresoo, Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert

Eestimaa Looduse Fond (ELF) esitas 2020. aasta augustis keskkonnaametile ja keskkonnaministeeriumile ettepaneku laiendada Alutaguse rahvusparki olemasolevate kaitstavate alade ja peamiselt riigimaa arvelt. Suur osa ettepanekusse lisatud alast on kaetud paljude kaitstavate, ohustatud ja haruldaste liikide elupaikadega, näiteks metsis, teder, kanakull, lendorav, kõdu-koralljuur jpt. Valdavalt on tegu Peipsist põhja jäävate varem väheintensiivselt majandatud ulatuslike männikute, soode ja soometsadega, teisalt jäävad mitmed laiendusalad Alutaguse laante keskosa viljakamate metsadega piirkonda.

Meie laiendusettepanek hõlmab 282 km² suurust ala, uusi eramaid on alal 0,9 km², seda peamiselt kidurates metsades ja soodes.

Laienduse sisse jäävatest püsielupaikadest on eraomandis ligi 11 km².

Rõhutame, et eramaade liitmine rahvuspargiga on pigem võimalus, mitte vältimatu vajadus. Alutaguse loodusväärtused jäävad valdavalt riigimaadele, riigimetsa tõhusam kaitse aitab vältida eramaadele uute piirangute kehtestamist.

Keskkonnaamet menetleb praegu ELF-i ettepanekut ja teeb loodusväärtuste hindamiseks ekspertiisi. Kui ettepanekuga otsustatakse edasi minna, toimuvad avalikud arutelud, kus huvipooled saavad esitada muudatusettepanekuid. Kindlasti leidub ka eramaid, millel asuvad loodusväärtused on asendamatud. Selliste kinnistute riigile ostmine peab olema omaniku soovi korral lihtne ja kiire. Kaitstavate alade riigile ostmise ning ajutiste piirangutega venitamine ja sedakaudu teadlik looduskaitselise konflikti õhutamine ei ole vastuvõetav. Eraomandile tekkivate piirangute kompenseerimine ja piirangutega maade riigile müük on seadusesse kirjutatud kohustus.