Euroopa Komisjon tuli hiljuti välja ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamise ettepanekuga, mis loodetavasti annab põllumehele veidi hingamist ja loob ruumi omamaise toidutootmisega jätkamiseks. Seda on väga vaja, et möödunud, viimaste aastakümnete keerukaimaks kujunenud aasta järel nina kuidagi vee peal hoida.
Pole üllatus, et mitu toidutootjat andsid aasta alguses teada tegevuse lõpetamisest, kuna eelmine aasta kujunes põllumajandustootjaile taasiseseisvumise aja raskeimaks.
Keerulised ajad majanduses kruttisid enneolematutesse kõrgustesse tootjate sisendhinnad, tõusnud on nii kütuste, väetiste kui ka taimekaitsevahendite hind, kuid toodangu väljamüügi hinnad läksid samal ajal vabalangusesse. Teame nalja: olukord on s…, aga see on tuleviku väetis. Oleks see jäänud vaid sisendi-väljundi hindade teemaks, oleks põllumees ehk hakkamagi saanud, aga seekord otsustati anda sinna, kus juba viltu vedama hakkas, kohe kamaluga juurde.
Vindi keeras peale ilm. Suve esimeses pooles, mäletate, oli rannarahva jaoks mõnusalt kuum, maa kõrbes, rohi kuivas, tee tolmas. Ja just siis, kui põllumehe jaoks saabus aeg oma vähest alles jäänud saaki kokku korjata, hakkas kallama. See oli valus. Valu väljendus sektori jaoks kogukahjuna, mis statistikaameti andmeil ulatus 134 miljoni euroni.
Krediidiasutuste vastutulek või riigiabi
Märtsis ja aprillis toimunud kohtumistelt sektori esindajatega oleme saanud kinnitust, et käes on raskeimad ajad pärast Euroopa Liiduga liitumist – võetud kohustused on suured, tuge võiks olla likviidsusabist, aga kehvade majandustulemuste tõttu ei maksa krediidiasutustelt vastutulekut oodata ja ka riigilt tagastamatu abi saamine vajalikus suuruses näib ebatõenäolisena.
Õlekõrs võiks olla MES, kus on kinni kümned miljonid, mida annaks põllumajandustootjatele leevenduse pakkumiseks kasutada. Oleme selle nimel alustanud läbirääkimisi, pall on otsustajate käes.
ÜPP – abiks või hädaks
Raskeil hetkil on viimaseks õlekõrreks olnud toetused Euroopa ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) suurest potist, millest Eestile on aastani 2027 eraldatud kokku 1,6 mld eurot. Kõlab ju hästi, aga uuendusena eeldab ligi kolmandik toetustest panustamist eri keskkonnahoiu tegevustesse, mis möödunud aastal tõi kaasa põhisissetuleku toetuse vähenemise 30–40% võrra.
Ja asi pole selle, et meie põllumehel keskkonnahoiuga probleeme oleks – hoopiski mitte. Mõistlikust tegutsemisest lähtuva tootmise tulemusena on Eesti toit juba praegu üks maailma puhtamaid. Kui aga siduda iga üksik toetus erineva nõudega, siis kulub lõpuks suurem osa toidutootja energiast bürokraatiaga tegelemisele ja nõuete täitmisele keskendunud kontrollide teenindamisele, mis kokkuvõttes jätab põllumehele endale vaid tühjad pihud.
Toidutootmine riigi kasvumootoriks
Kõigest sellest hoolimata toodame me ikka puhtaimalt ja keskkonnasäästlikumalt, oma mahepõllumajanduslikus kasutuses oleva maa poolest oleme Euroopas iirlaste järel teisel kohal. Meil on mitmete näitajate alusel EL-i tipus püsiv piimakari, on ka piisavalt ekspordivõimelist piimatööstust. Kogu Eesti ekspordimahust moodustasid põllumajandussaadused novembris ja detsembris 12%, olles selle näitajaga teisel kohal ekspordis. Seega võiks keskkonnasõbralik ja samal ajal efektiivne toiduainete tootmine olla koguni meie väikese riigi kasvumootoriks.
Selle kõige taustal kõlas kliimaministeeriumi ettepanek vähendada põllumajandussektori heitmeid 2030. aastaks praegusega võrreldes veel üle 60% äärmiselt ebamõistlikuna. Kui me seatud eesmärgi sihiks võtaks, siis tähendaks see loomakasvatuse vähendamist ja ka põllumajandusliku maakasutuse mastaapset muutust, mis omakorda tooks kaasa omamaise, väga kvaliteetse toidutootmise vähenemise.
Loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja tühimik toiduturul täidetaks kiirelt ebakvaliteetsema ja suurema süsiniku jalajäljega riikide toidukaupadega, aga kas see on see, mida me päriselt tahame?
Ma ei usu. Uus aasta ja uus kevad on alanud. Nagu öeldud, mõjus esimese värske puhanguna Euroopa Komisjoni põllumajanduspoliitika lihtsustamise ettepanek. Masinad on läinud põllule, armu tuleb loota ilmataadilt. Kui valitsus ka näo korraks toidujulgeoleku poole pöörab, aidates veidigi eelmise aasta suurt kahju leevendada, siis jääb lootus, et kodumaiste toidutootjate nina püsib pinnal.
